Esimene reportaaž Eestist

Oma viimasel Londoni-neljapäeval (6. detsembril) külastasin National Gallery't ning avastasin, et mu muuseumisoon on täiesti üle läinud. Varem käisin reisides alati kuulsamates muuseumides ning Madridiski said kõik suuremad ja tähtsamad läbi käidud, kuid nüüdseks on muuseumid pigem kohad, mida nautida mõõdukalt.. ja harva. Sest umbes 2 tundi on minu piir, peale seda tahaks juba ära minna, hoolimata sellest, mitu Van Cogh'i või Picassot veel ees ootab.

Mu viimase nädalavahetuse alguses ehk siis reede õhtul veensin Signet natukeseks välja minema ning ta nõustus tunnise jalutuskäiguga Leicesteris. Mina muidugi mõtlesin selle tunnikese jooksul kusagile ka tantsima minna, mis sest, et kesklinna jõudsime natuke peale üheksat :P Jõudsime vaid lühikest aega ringi käia ja juttu ajada, kui järjekordselt igasugu klubide ja pubide sissekutsujad meid tülitama hakkasid. Nagu ikka, kasutasime oma tavapärast vastust „Kas tasuta saab?” (millele järgneb tavaliselt eitav vastus, sest reede ja laupäev on põhilised väljaskäimise õhtud ning sel puhul saavad nad meile teha vaid „ülihea pakkumise”, st sissesaamise 10 või 5 naelaga). Ootamatult aga ütleski üks neist jah, ning suundusime Penthouse’i, mis on kesklinnas asuv klubi, kus muusika ja tantsimine käib kolmel korrusel (6-8. korrusel). Kuna kell lähenes alles 10-le, oli esialgu sealne kliima päris vaikne, kuid peagi otsustasime sellest mitte hoolida ning läksime sellegipoolest tantsima. Kokkuvõtteks lahkusime alles kesköö paiku, kui ma olin juba pikemat aega tantsinud ühe New Yorgist pärit RnB-d armastava mustanahalisega, kelle tantsusammud küll väga ruttu üheülbaliseks muutusid. Vaheldusest oled midagi kuulnud, mees?

Nädalavahetusel peatusin Theo juures ning käisime järjekordselt dim sum’i söömas, mis oli küll väga maitsev, kuid portsjon ilmselgelt minu jaoks liiga suur (kahepeale 9-10 erinevat rooga ning igas neist oli 3-4 väikest tükki/portsjonit). Ma arvan, et olen oma krevetiisu nüüd järgmisteks kuudeks täis saanud. Peale šoppamist õhtul Pretis maha istudes tahtsin mochat ning noor kelner ütles, et viskame kulli ja kirja ning kui ma õigesti ära arvan, saan oma mocha tasuta. Ma arvasin valesti :D aga sellegipoolest, kui tuli maksmise aeg, vastas kelner, et ta tegi ainult nalja ning andis sellegipoolest mulle joogi tasuta. Sellised väikesed asjad, mis kohe tuju heaks teevad :)

Pühapäevahommikul tegime oma Ace Manageri tiimi traditsioonilisi pannkooke (kuigi kahjuks polnud seekord Ivikat kohal :( ), mida ma juba tavapäraselt täitsin vahukommidega, mis koogi sees väga mõnusalt ära sulasid.

Kuna Signe pidi esmaspäeval vaba olema, olime juba ette planeerinud pühapäeva õhtul kindlasti viimast korda veel välja minna, kuigi kokku saades selgus, et kumbki polnud eriti viitsinud end välja ajada ning tegi seda ainult teise pärast :D Tasuta sissepääsust hoolimata otsustasime seekord loomaaiast loobuda (Zoo-nimeline klubi, millega päris omapärased mälestused seostuvad) ning läksime Tiger Tiger’isse, kus meid kauaks üksi ei jäetud. Minu uus kaaslane (nimetagem teda E-ks) oli üllatavalt hea tantsija ning just selle tõttu, et tal oli täiesti ükskõik, mis teised arvasid sellest ning me tantsisime igasugu naljakate vanaaegsete liigutustega ning proovisime isegi midagi svingilaadset teha :) õhtu lõppes kasiinos, kuigi mina ise ei mänginud, vaid niisama ringi vaatasin. Enne mu kolmapäevast äraminekut tahtsid E ja D, et me Signega läheksime nendega teisipäeval õhtust sööma, kuna E peab Londonist natuke väljas väikest restorani. Vastasin kahtleval häälel „võib-olla”.

Esmaspäev möödus suure pesemise tähe all. Majas elas siiski 7 inimest ning viimaste päevade jooksul oli pesumasin vahetpidamata töös olnud, nii et tuli päris peale passida, et see vabana leida, ning esmaspäeval pesingi kohe 4 masinatäit asju ning valvasin peale, et masina töö lõppedes kohe uus täis sisse panna (sest vastasel juhul oleks keegi võinud mu asjad sealt välja tõsta ja ise pesema hakata).

Esmaspäeva õhtu ja teisipäeva hommik möödusid pakkides, sest teisipäeva õhtul pidin oma eraldi Eestisse saadetavad asjad juba ära viima. Mulle pole kunagi pakkimine eriti meeldinud ning see kord ei olnud erand, kuid tehtud see sai ning enne asjade äraviimist pidin veel ka telefoni laskma lukust lahti muukida (sest telefoni ostes oli see lukustatud Orange’i võrku ning välismaal plaanisin hakata kasutama Rootsi numbrit), kus tuli päris pikalt erinevate poodide vahet käia, et leida mõni, mis tundub piisavalt usaldusväärne ning on ka soodne. Varem maad kuulates olin saanud pakkumise 10 GBP, ning nüüd püüdsid päris mitmed poekesed mulle väita, et alla 15-20 GBP ei tasu lootagi ning et nad saavad teha suure allahindluse 13-18 GBP-ni. Ütlesin naeratades, et on ka paremaid pakkumisi ja liikusin edasi. Lõpuks leidsingi sobiva koha ning 15 minutiga sai telefon lahti lukustatud. Poekese müüja ja telefoni lahtimuukija arvas, et ma olen Poolast pärit, sest mul pidavat olema Ida-Euroopa näojooned. Tõesti või?

Hoolimata mu esialgsest kahtlusest, pikast kohvri ja seljakoti transportimisest ning külmast ilmas otsustame siiski E ja D-ga õhtust sööma minna, ning saimegi õnneks autoga otse kohale, sest ilm oli jäine ning õhtuks ja ööseks lubati miinuskraade ja udu. E restoran oli väga mõnus ning allkorruse seinad olid värvitud mõnusat punast tooni. Kokkuvõttes oli meeldiv õhtu meeldivas seltskonnas ning lubadused ühendust pidada. Not gonna happen anyway :D

Enne lennukile minekut võtsin poolnostalgiliselt Starbucks’ist viimase mocha ning Pretist sooja wrap’i. Kas keegi teab Eestis või Rootsis häid mocha-kohvikuid? Mul on vist väikest viisi sõltuvus... Kolmapäevane lennureis oli omaette kogemus, kuna kõigest paar rida minust tagapool istus üks lätlane, kes koos mingi oma seltskonnaga pidevalt väga valjult rääkis ja naeris (ja ta naeris tõsiselt kõvasti ja häirivalt), kuid keegi ei öelnud neile mitte midagi. Hiljem selle tüübi nägu nähes oli selge, et ta oli midagi tarbinud, kuna ta silmad olid väga imelikud, nii et võib-olla oli iga korralekutsumistahtmisega inimene lihtsalt selle tõttu suu kinni jätnud. Igal juhul pakkus too tüütu lätlane piisavalt kõneainet minu ja mu naabrite vahel (16-ne brittide kamp, kes Muse’i kontserdi pärast Riiga lendas), nii et vähemalt osa reisist muutus selle tõttu värvikamaks. Paar tundi lennujaamas veedetud, asusingi bussiga Tartu poole teele ning Riiast läbi sõites tundsin nii palju kohti ära, et kohe nostalgia tuli peale.  Kinost möödudes teavitas suur plakat, et parajasti mängib „Hobits” :D

Öösel Liisu juurde ning pärastlõunal siis Puhja edasi koju. Väga tore oli uuesti näha osa oma perest peale kõiki neid kuid! Ning nüüd on meil veel mitu nädalat aega koos veeta :)

Tagantjärele ilusat kolmandat adventi igaühele, kes viitsis selle pika postituse tegelikult ka läbi lugeda. Kes lihtsalt shortcut’i tegi ja lõppu läks, sellele soovin natuke vähem ilusat kolmandat adventi :P

Cambridge ja köögielukas

... sest ma lubasin Signele, et just täpselt sellise pealkirja saab mu järgmine postitus :) Aga kõigest omas järjekorras. 

Vahepealse aja jooksul olen koguni 3 korda kinno jõudnud võrreldes varasema nullskooriga ning üldjuhul on filmid päris head olnud, mis sest, et mindud sai alati pigem seltskonna ja ajaveetmise kui filmide endi pärast. Lõpuks lähen ju varsti Londonist ära ning siinsete sõpradega ajaveetmine muutub väga harvaks...

Siin tuleb kinos käies alati meeles pidada, et pool tundi peale filmi väidetavat algusaega kestavad reklaamid, nii et natuke hiljaksjäämine on täiesti mõistlik, eriti kuna ka need reklaamid korduvad ja ei paku kolmandal kinokülastusel enam mingit uudsust.

Ühe kinokülastuse lõpus jäime oma seltskonnaga lõputiitreid vaatama ning natukese aja pärast ringi vaadates märkasime, et olime ainsad külastajad saalis, mille peale kõik äkitselt naerma puhkesime ning edasi kaubanduskeskuse fuajeesse juttu ajama suundusime. Millest on küll tekkinud komme võimalikult ruttu saalist välja kiirustada? Vahel on väike mõnus rammestunud istumine ja aeglaselt enda valmis seadmine hoopis mõnusam :)

Eelmise nädala neljapäeval sain üle mitme aasta kokku ühe Madridi-aegse leedukast sõbrannaga, kes parajasti on siin Londonis oma magistri lõpetanud. Käisime teadusmuuseumis ning veetsime ringi käies ja juttu ajades kenasti aega, seni kui mu lõhkuv peavalu ja ligi hiiliv haigus mu enesetunde piisavalt halvaks tegid ja ma lahkuma sättisin. Täpselt samal päeval juhtus olemaka kohalik suur bussistreik, nii et tagasi koju jõudmine võttis selle külma juures mul üle 2 tunni aega ning terve reedene päev möödus lihtsalt voodis lesides ja tervist parandades. Sellegipoolest oli tore jälle vana tuttavaga kokku saada ning kuulda, mida teised on Madridi-järgsetel aastatel ette võtnud :)

All on pilt teadusmuuseumist, kus üks masinatest tegi must pildi, misjärel robot seda protsessis ning teatud näojooned välja valis ja seda siis liiva peale joonistama hakkas. Kas näete sarnasust minuga (ma ise küll ei näe)? :D

Nädalavahetusel käisime Anniga Hyde Park'is talve võlumaal (Winter Wonderland), mis tegelikult oli siiski jõuluteemaline lõbustuspark. Kõik atraktsioonid olid muidugi värvilistes tuledes ning pimedas seal kõndimine oli väga mõnus ja ilus (mul tekib alati häid jõulukaunistusi ja -tulesid nähes naeratus automaatselt näole), kuigi inimsumm oli ikka suht metsik ning pidevalt tuli manööverdada, et mitte kellegi vastu põrgata. Pühapäeval otsustasime ka mõne atraktsiooniga sõita ning ma otsustasin vabalangemise kasuks. Ning nagu iga kord, oli enne täielik põnevus sees, kuid üles jõudes mõtlesin ainult "miks ma küll siia tulin". Ja nii 6 korda järjest, sest minu sõidu ajal oli tavapärase 3-4 vabalangemise asemel koguni 6 langemiskorda, ning tagasi maa peale jõudes olid mu käed kinnihoidmisest natuke isegi valusad :D Ning muidugi olin atraktsioonilt lahkudes jälle valmis uuesti peale hüppama.

Kuigi algselt mõtlesime Anniga ka õhtul kusagile tantsima minna, siis minu juurde jõudes oli siin mõnus ja soe ning tagasi külma õhu kätte minek (ja õhtuti poeb siinne külmus tõesti kontidesse) polnud vastuvõetav, nii et klubitamine asendus seekord glögi ja Addamsite Perekonna filmiga :)

Nädala alguses helistas Signe ühel lõunal küsides, mida ma arvan väljasõidust. Natuke netiotsingut ning otsustasime Cambridge'i kasuks, kus me kumbki veel käinud polnud. Cambridge'i õhustik oli kohale jõudes kohe tuntavalt teistsugune kui Londonis: ümberringi oli näha palju rohkem inglaslikku kontingenti, liiklus oli pealinnaga võrreldes väga rahulik ning hooned vanaaegsed ja majesteetlikud. Alguses olime mõlemad suhteliselt vaimustuses linnast, kuid paari tunni möödudes hakkas linnake kuidagi väike ja natuke igav paistma, nii et elamise mõttes oleksin ikka Londoni valinud, kui juba Inglismaale siht seada. Paar tunnikest tutvusime kohalike vaatamisväärsustega (nii palju, kui me neid tee peal leidsime, kuna mingit kaarti ega eelnevaid teadmisi linnast meil polnud), kuni külm meid kohvikusse ajas. Kõige rohkem jäi mulle meelde kohalik jõgi, mille peal olid lahedad paadid, mida oli võimalik koos juhiga lõbusõiduks rentida. Asja tegi eriliseks just paatide kuju ja see, et juht kasutas ainult oma kondimootorit, tõugates paati suure teibaga mööda jõepõhja, ilma mingite mootoriteta.

                         

          

        

Mis siis veel? Ahjaa, köögielukas. Nimelt sattusin ma eelmisel nädalal lausa kahel õhtul järjest köögis nägema mingit väikest musta jalgadega elukat, kes minu saabudes kiiresti kas rösteri tagant või nugade juurest pliidi taha pages. Kuna ta jooksis kiiresti, ei saanud ma täpselt aru, kellega tegu; esialgu paistis voolujoonelisuse poolest sisalikulaadne tegelane, kuid kuna siinne kliima neile eriti peale ei lähe, on rott või hiir palju tõenäolisem vastus. Kahju - neid närilisi ma ei salli, kuid sisalikega harjusin Hispaanias päris ära. Rumeenlasest majanaaber ei võtnud alguses seda juttu tõsiselt, kuid minu kinnituse järel vajus näost päris ära ning paistis murelik. Arg mees? :D Sel nädalal pole see elukas end enam ilmutanud ja ma loodan, et nii see ka jääb, kuigi minu uus taktika on lihtsalt algul palju lärmi teha, et elukas jõuaks minu nägemata ära joosta. Pea liiva alla pistmine oma ehedas vormis :D Või äkki on keegi lihtsalt eluka vastu midagi ette võtnud...

Robbie, Robbie!!

Nagu pealkirjastki järeldada võib, oli vahepealsete sündmuste juures meeldejäävaim kindlasti Robbie Williamsi kontsert 24. novembril O2 Arenal, kus me Anniga käisime. Päev ise oli selline vihmane ja mitte eriti meeldiv, nii et juba lõuna ajal tuli Ann minu juurde, kus me siis juttu ajasime, meeleolumuusikat kuulasime, emaga skype'isime, veini maitsesime ning sõime. Kontserdipaika otsustasime igaks juhuks vara kohale minna, kuna 20 000 inimest on siiski päris suur hulk ning järjekordi raske ette ennustada. Kontsert ise pidi algama 20.45 ning uksed avatama 18.30 nii et igaks juhuks olime 18.00 juba O2 Arenal kohal. Asusimegi kohe järjekorda ning 18.35 hakati inimesi sisse laskma ning 18.45 paiku olimegi juba läbi saanud. Sellel kontserdil oli paberiteta piletisüsteem, mis seisnes selles, et pileti ostja pidi näitama ostmiseks kasutatud krediitkaarti, mis siis spetsiaalsest masinast läbi lasti ning kohapeal piletid väljastas.

Niisiis oli meil veel 2 tundi ootamist, mille veetsime lihtsalt Arenal ringi käies ning toredalt juttu ajades. Igal juhul algas kontsert täpselt õigel ajal (millest oma osa võis olla selles, et seda kanti mitmes riigis live'is telekast üle ning ülekandeõiguste müügi puhul on iga minut kallis ning arvel) ning juba esimestest hetkedest peale nautis kogu publik täiega show'd. Kokkuvõttes jäin ma show'ga üliväga rahule - palju laule, parajalt pikk show, naljakad vaheklipid/suhtlus publikuga ning head lavaefektid. Täiega oma (soolast) hinda väärt :):) Järgmisel aastal tahan kindlasti mõnele tema staadionikontserdile ka minna, juba praegu teen vaikselt puhkuseplaane :P!

Nii mu fotokas kui kaamera teevad küll tavamõistes häid pilte, kuid hämaras suures saalis ei jäänud pildid just eriti selged, kuid panen siia paar tükki üles lihtsalt kogemuse jagamise mõttes:

Veel olen vahepealse aja jooksul jõudnud endale osta lõpuks ometi esimese tööülikonna (seelikuga, muidugi!), sõpradega aega veeta, (nagu nägite) Hispaania-reisi pikad kirjeldused valmis kirjutada ning pildid sorteerida, raamatuid lugeda, endaga aega veeta, IKEAs käia ning punane pleed ja hunnik küünlaid muretseda, glögi juua, Theo sünnipäeva tähistada, veel kord dim sum'i süüa, Anniga Londoni peal ringi käia ja jõuluturge leida ning võib-olla midagi veel. Nagu ikka, ei tule tagantjärele kõik asjad nii kergesti meelde. 

Kui keegi oskab mingeid häid sarju soovitada, siis olge lahked - väike meelelahutus kulub alati ära. Kevadel hakkasime vaatama tõsielusarja Apprentice UK versiooni, millest nüüdseks vaadatud hooajad 4 kuni 8 (vastupidises järjekorras), kuid kuna kvaliteet tõuseb hooaegade möödudes, siis päris algsete vaatamine vist ära ei tasu... Vahelduse mõttes kaalusin ka USA originaalversiooni vaatamist, kuid suutsin end vaevalt ühest episoodist läbi vedada - UK versioon põhineb ärialastel ülesannetel ning kohe algusest peale saavad tiimid ülesande, mille edukust hinnatakse kasumi, tellimuste mahu või harvem ka spetsialistide arvamuse järgi (igal juhul on selgesti defineeritud kriteerium), kuid võistlejad keskenduvad siiski ülesande võitmisele ja proovivad koostööd teha. USA versioonis paistis võitmise mõõdupuuks olema Trumpi isiklik arvamus ning terve episoodi vältel võistlejad lihtsalt tülitsesid, bitch'isid ning oleksid peaaegu füüsiliseltki kaklema hakanud. UK versiooni professionaalsust tundus asendavat konflikt... nii et kui vaatate, vaadake kindlasti UK versiooni ning parimad on 6 kuni 8 hooaeg!

Aga päris tõsiselt kohe, häid sarju võiksite mulle küll soovitada! :)

Kataloonia ja hosteliperiood ehk Hispireis vol 5, Barcelona

Bussisõit Cordobast Barcelonasse kestis kokku ligi 14 tundi ning kell 6 hommikul pidime Albacetes bussi vahetama. Kuna buss tegi iga paari tunni järel kuskil peatuse, saime aeg-ajalt ka jalgu sirutada, kuid sellegipoolest oli bussist väljudes selline roidunud tunne ning peale pikki hosteliotsinguid (kuna mu telefon polnud millegipärast mu Google Maps’i otsinguga kaarti ära salvestanud) tegime esimese asjana korraliku siesta, et õhtuks valmis olla. Õhtul läksime Palau de Musica’sse Juanese kontserdile ning ma jäin kontserdiga üliväga rahule. Algus oli küll selline natuke aeglasem ja kontserdi keskel oli mitmeid lugusid, mida ma ei teadnud, kuid üldine emotsioon peale kontserti oli lihtsalt super! Palau de la Musica Catalana oli ka väga ilus, kaunistatud nii väljast kui seest ning kontserdisaal, kus Juanes esines, oli väga ekstravagantselt kaunistatud: kui googeldada Palau de la Musica Barcelona, siis tuleb ette palju pilte. Enda pilte ei saa ma kahjuks jagada, kuna need tegin telefoniga, mis hiljem varastati...

Reaalsus Barcelona kalliduse üle jõudis kohale juba esimesel õhtul, kui otsisime kohta, kus süüa või niisama istuda ning isegi suvalises kohas maksis caña (väike õlu) u 3 EUR ilma mingite tapadeta, ning tapad olid keskmiselt 4 EUR või rohkem, mis tundus metsikult kallis, arvestades Andaluusia kogemusi ning seda, et tapa portsjon on väike ning kõhu täis saamiseks on enamasti vaja vähemalt 2-3 tapat.

Reedel (teisel BCN päeval) vahetasime hostelit, kuna nädalaks pidi meiega ühinema Anna sõber Hans ning olime pannud kinni 3 hostelikohta juba varem. Hostelite vahel kolimine ja jalutamine võttis päris parajalt aega ning seekord otsustasime õhtused plaanid ette teha ning täpselt mõnele üritusele (nt kontserdile) kohale minna. Kuna aga Barcelona on päris suur, ei olnud ühelgi meile saadaoleval paberkaardil kõiki tänavaid peale märgitud ning seetõttu pidime pubide/baaride/kontsertide asukohad umbes peale märkima ning selle tõttu oli hiljem neid pea võimatu leidma ning esimesel õhtul ei jõudnudki me kummalegi plaanitud kontsertidest kohale, sest tänavaterägastik lihtsalt ei võimaldanud seda. Selle asemel õnnestus meil proovida ülikanget mojitot, kus tüüp pani rummi ja soodavee (või misiganes karastusjooki nad sinna tavaliselt lisavad) asemel ainult rummi, nii et selle mojito joomine osutus väljakutseks ning ma enda omast suurema osa alles jätsin. Õhtu lõpuks olime plaaninud salsa ning lõpuks ometi läks see plaan ka käiku. Ruum oli inimese täis ning enamik neist ka tantsisid. Algul tundsin end natuke ebakindlalt, kuna polnud salsat terve igaviku tantsinud ning kuna Anna ja Hans tantsisid koos, polnud mul ka partnerit, aga mul vedas suht hästi esimese partneriga, kuna ta õpetas mulle, kuidas salsa puhul juhtimisele järgneda: millised käesignaalid mida näitavad, kuhu ja kuidas tuleb pöörata jne, ja see osutus järgnevate partneritega tantsides väga kasulikuks. Ühegi järgmise tantsu ajal enam seisma ei pidanud (kui ise vähegi tantsida viitsisin), kuid kella 4 paiku hommikul olime juba piisavalt väsinud ning asutasime end tagasi hosteli poole.

Siinkohal peaks tegema ülevaate sellest hostelist, kus peatusime terve nädala. Olime broneerinud kohad 6-s toas, kuid kohapeal olles selgus, et toad olid avatud plaaniga ning seetõttu oli kokkuvõttes selles suures ruumis vastavalt vajadusele 15-20 inimest – palju rohkem, kui olime arvestanud. Värvikamatest inimestest tuleb kindlasti mainida itaallastest keskealiste baikerite seltskonda, kes saabusid meiega samal õhtul ning kes oma suht hirmuäratavast väljanägemisest hoolimata olid väga viisakad ja sõbralikud. Ainus jama nendega oli see, et neile meeldis hommikul 7-8 paiku ärgata ja kui nad juba end valmis seadsid, tegid nad ka päris korralikult lärmi... Muidu oli hostel selline vaba õhkkonnaga; köök oli küll väike, kuid sisaldas kõike vajalikku; hostelite tavalist mitte-alkoholi poliitikat neil polnud – otse vastupidi: see receptionist jõi ka ise päris korralikult ning enamikel õhtutel tuli ühisest elutoast kanepisuitsu ja –lõhna, nii et selle ruumi kasutamine polnud just meeldiv tegevus. Muidu oli hostelis kokku 30 inimese ringis, kelle peale oli ainult 2 vannituba (koos vetsudega), nii et järjekordi ikka aeg-ajalt tekkis.

Laupäeva pärastlõunal otsustasime võtta järjekordse tasuta jalutamistuuri, mis osutus väga meeldivaks, kuna meie giidiks oli muhe austraallane, kellele meeldis pidevalt nalja teha ning kes rääkis väga huvitavalt legende ja lugusid ning tutvustas katedraali, gooti piirkonda ning linna traditsioone. Õhtul läksime Plaza de España’le purskkaevu valgusshow’d jälgima, kus nende Maagiline Purskkaev teeb teatud kellaaegadel ilusa show, kus muusika rütmis liiguvad purskkaevu veejoad, mis muudavad nii kuju, suunda kui värvi. Plaza de España’l oli üldse hämaras ja tuledega selline maagiline atmosfäär, nii et kiiresti muutus see üheks mu lemmikkohtadeks Barcelonas. Hilisõhtul elava muusika kontsert ühes nurgapealses baaris ning läbi see päev saigi.

Kuna Barcelona-teemaline sissekanne tõotab väga pikk juba tulla, siis edaspidi proovin asju natuke rohkem kokku panna ja mitte nii päevakaupa jutustada :)

Pühapäeva pärastlõunati on teatud muuseumites tasuta sissepääs ning kuna Picasso muuseumi juures oli päris pikk järjekord, otsustasime minna linnamuuseumisse, kus all keldrikorrusel pidid olema vanad linnamüürid ja majaosad, millest osadel lausa mitu tuhat aastat vanust. Kogemusena oli nende külastamine hea, kuid natukese aja pärast hakkasid kõik suhteliselt ühesugused paistma. Meil õnnestus veel viimasel päeval osa saada ka suurest veinilaadast, mis leidis aset kesklinnas katedraali ees. Kuna meile oli soovitatud kindlasti proovida kohalikku kuulsat vahuveini (cava’t), siis olimegi selle jahil. Kuna aga laat lähenes lõpule, olid klaasid juba otsa saanud (ning ilma klaasideta ei saanud kohapeal veini juua), siis ostsime pudeli cava’t kaasa ning tekime väikese pikniku hoopis rannapromenaadil, istudes kõrgel müüril ja jälgides all sibavaid inimesi.

Muuhulgas jalutasime ka kuulsal La Rambla tänaval, käisime Montjuic’i pargis, nägime olümpiastaadionit ning proovisime kodus teha erinevaid hispaaniapäraseid toite, küll vähem, küll rohkem õnnestunult. Ühel pärastlõunal tegime päris korraliku eine erinevate tapadega: datlid peekoniga, juust, praetud väikesed paprikad, praetud kalmaarirõngad ning loomulikult sangria :)

Pole võimalik olla Barcelonas, ilma Gaudist kuulmata. Gaudi on vastuvaidlematult Barcelona kuulsaim arhitekt ning tema poolt ehitatud hooneid on linnas päris mitmeid: Casa Batllo, La Pedrera, Sagrada Familia kirik, Güelli park ning Güelli maja. Et täpsemalt teada kõige selle tagatausta, läksime spetsiaalsele Gaudi jalutamistuurile, kus iirlannast giid päris huvitavalt kõige selle tagatausta seletas. Minu enda lemmik oli kindlasti Güelli park. Sagrada Familia kirik on küll neist kõige tuntum, kuid lähedalt vaadates tekitas ta väikese pettumuse, kuna kõike seda oodatud grandioossust pole nii hästi näha ning hoolimata juba pea 100-aastasest ehitusperioodist on kirik ikka ehitusjärgus ning mitmest küljest on näha tellinguid ja erinevaid katteid, mis ei lase hoonet korralikult nautida. Plaan olevat olnud kogu kirik valmis saada Gaudi 100-ks surma-aastapäevaks, mis on aastal 2026. Nii et kui max poole kiriku ehitamine võttis üle 80 aasta, siis ülejäänud osa tuleks valmis saada 14 aastaga.... Eks tulevikus näeme :)

Güelli park seevastu oli tõesti ilus, sest seal ääres oli mitmeid Gaudi disainitud hooneid, milles mõni meenutas piparkoogimaja. Gaudi’le ei olevat meeldinud nurgad, nii et kõik tema hooned olid sellised voolavad ja lainelised, ning muidugi aitas kaasa ka see, et meie pargikülastuspäeval oli imeilus päikesepaisteline soe päev :) Gaudi-päeva lõpetas piknik rannas, jälgides pimeduses laineid ning süües sinki, juustu ja tortillat. Seda tahaks kindlasti kunagi korrata :)

Kui esimene BCN-nädal hakkas läbi saama, pidime Annaga otsustama, mida edasi teha. CS kaudu leidsime küll esialgu hosti, kuid üsna pea ei vastanud ta enam midagi ja see tekitas meid kahtlust. Emergency couchrequest’iga saime küll paar pakkumist, aga keegi neist ei tundunud piisavalt sümpaatne, et sinna järgnevaks 5 ööks minna (eriti üks salsahull peruulane, kelle profiilis iga alapealkiri sisaldas viidet salsale ning iga jäetud reference rääkis sellest, kuidas ta kõik oma külalised salsat viib tantsima). Vannitoajärjekordade ja kanepilõhnade tõttu polnud mina aga enam valmis samasse hostelisse jääma ning järgmiseks hosteliks valisin Equity Point Gothic’u nimelise hosteli, mis hinna poolest oli väga sarnane, kuid asukoha poolest kesklinnale veel lähemal. Kohale jõudes avastasime, et tuba oli nagu puumaja: st meie 14-kohalises toas oli 7 kohta all ja 7 kohta üleval ning kõik ülevalasuvad kohad asusid platformide peal, kuhu sai eraldi redeliga ning üles jõudes sai kardina ette tõmmata ning seal oma madratsi peal privaatsust nautida. Uue hosteli miinusteks olid väike köök (kus erinevalt Cordoba hostelist oli siiski võimalik süüa teha), hilisematel päevadel külmad toad ning aeg-ajalt akna taga karjuv poolemeelne, keda oli raske mitte kuulda.

Kui pea kogu reis oli möödunud päikesepaiste ja soojaga, siis viimased 3-4 päeva Barcelonas nägime kõige selle vastupidist külge. Barcelonas sadas juba muidu ka iga päev vähemalt natuke, kuid viimastel päevadel kaasnes sellega ka suur külm ning meie oma õhukestes riietes polnud selleks valmis ning välja minnes panime selga mitu kampsunit veel oma õhukeste jakkide alla. Sees olleski külmetasime, kuna hostel oli väga jahe ning vaid sooja dušši all sai korralikult sooja, mille tõttu mu dušid hakkasid pooletunnisteks venima.

Viimastel õhtutel proovisime muidugi veel järelejäänud ajast viimast võtta ning seetõttu möödusid kõik õhtud väljas käies: jõudsime tantsima veel mitu korda, võtsime osa CS miitingutest, vestlesime igasugu tüüpidega. Mu telefon varastati ühe kerjuse poolt Starbucks’is ära, nii et ma tundsin natuke võõrutusnähte :D Kui oled harjunud pidevalt ühenduses olema, siis võimetus internetti pääseda (kuna hostelis olid wifi-probleemid kogu meie sealviibimise ajal) oli frustreeriv. Tegime veel pikki jalutuskäike, käisime väljas söömas jne jne.

Uues hostelis avastasime ka, et neil oli poliitika, et külastajatel oli võimalus 4-tunnise töö eest tasuta majutus saada ning kahe viimase öö jaoks otsustasime seda ka kasutada, kuna peale 10 päeva BCN-s olime juba piisavalt teinud-näinud ning vaba aeg ei olnud nii tähtis. Niisiis veetsime kahel eelviimasel päeval kell 10-14 ühe hiinlanna käe all tube koristades, enamasti lihtsalt check-out’i teinud inimeste asemeid ja kohti korda tehes ning minu puhul ka suurt terrassi pühkides. Hiinlanna (kelle nime ma ei suuda ikkagi meenutada, kuna see oli midagi väga erilist) oli väga lõbus kaaslane ja tema vaatepunkt paljudele küsimustele oli huvitav, nii et lahkudes kallistas ta mind pikalt ja kutsus kindlasti sinna tagasi, kui kunagi veel Barcelonasse satun.

Viimase õhtu koos Annaga veetsime järjekordselt väljas ning külastasime muuhulgas uuesti ka üht baari, mida üks hispaanlane oli meile paar päeva varem tutvustanud. See baar oli teiste hulgas kindlasti väljapaistev oma sisekujunduse tõttu: aluspüksid rippusid riidepuude otstes seinte ääres, iga sein oli eri värvi (üks näiteks punane valgete mummudega), ühe ruumi lakke olid tagurpidi kleebitud kontsakingad, ühes seinas olid pildid kuulsatest inimestest, järgmises seinas pildid jeesusest koos kuulsate inimestega ning igasugu sümbolid olid läbisegi.

30. oktoobri hommikul asusin teele lennujaama poole, et järgmised 5 päeva Pariisis Ivikaga veeta. Sellest räägin kindlasti veel täpsemalt natuke hiljem!

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks jäin reisiga väga-väga-üliväga rahule ning tagasi vaadates oli see kogemus ideaalne segu puhkusest ja seiklustest, päikesest ja vihmast ning tegevusest ja lihtsalt ümbruse nautimisest. Ka reisi pikkus oli täpselt paras, sest kuigi alguses tundus, et võiks kauemakski jääda, siis 6 nädala lõpuks tekkis juba väsimus pidevast kolimisest ja asjade pakkimisest ning plaanide tegemisest, kuhu järgmisena minna ning mida näha. Kindlasti teeks sellise reisi uuesti läbi :)

Toitudest kuulusid erilisemate proovitud andide hulka: ahjus küpsetatud viigimarjad juustuga, praetud paprika koos praetud rosinatega, praetud kaheksajalg, praetud kalmaarid, datlid peekoni sees, tortilla viski sees, praetud baklažaanid meega, gazpacho, paella, minu lemmik chocolate&churros ning kindlasti veel asju, mis hetkel meelde ei tulegi.

Köha ja suur valik tapasid ehk Hispireis vol 4, Granada, Sevilla ja Cordoba

Õhtuse rongiga asusime Granada poole teele ning sealse esimese öö veetsime hostelis, kuna meie otsitud couchsurfingu host sai meid majutada alles järgmisest päevast. Hostelisse end sisse seadnud, kasutasime kõigepealt elementaarseid mugavusi nagu dušš ning pesime ka hunniku väiksemaid riideid puhtaks, mille tõttu jõudsime välja õhtust sööma minema hakata alles natuke enne südaööd. Plaaniks oli olnud süüa tapasid ja juua midagi kõrvale, kuid kuna südaöö oli ka hispaanlaste jaoks hea väljasoleku aeg, siis olid paljud kohad juba puupüsti täis. Siiski õnnestus meil baaris söögikohas/baaris laud leida ning iga kord saime joogiga kaasa oma valiku järgi mingi tapa. 3 tapat hiljem (ja seega ka 3 jooki hiljem) oli kõht enam-vähem täis. Kuna mu farmist saadud külmetus võttis mult ka mitmeks päevaks peaaegu täielikult toiduisu, oleks vähemastki piisanud. Otsisime ka klubi, kus tantsida, kuid mitme ebaõnnestunud klubi järel kadus ka see tahtmine ning kõndisime tagasi hostelisse.

Järgmisel päeval läksime kõigepealt Alhambrasse, kuna see vanaaegne araabia kindlus on Granada kõige tähtsam vaatamisväärsus kuid hoolimata sellest, et kell oli alles 11 paiku, olid selleks päevaks juba meie soovitud piletid välja müüdud ning meil soovitati järgmisel päeval kohe avamise ajal (8 paiku) kohal olla. Ülejäänud päeva veetsime kõigepealt ise niisama linnaga tutvudes ning seejärel saime kokku couchsurfingust (edaspidi: CS) mingi marokolasega, kes lubas meile linna tutvustada. Kokku saades selgus, et tüübile meeldib vaielda ning esimesed pool tundi veetsime vaieldes, kas minu just apteegist ostetud köharohtusid peaks võtma ettekirjutuste kohaselt või siis kohe palju rohkem. Mina olin ettekirjutuste poolt, kuid see tüüp (kes lõpetas parajasti sotsioloogia vallas doktorikraadi) oli arvamusel, et ega see apteegitšikk nagunii täpselt ei tea. Arvestades tema enda tagatausta, leidsin piisavalt põhjust tema arstiteaduste-teemalises kompetentsis kahelda ning teda selle tõttu nokkida :)

Õhtul saime kokku oma uue hosti Enric’uga, kelle elukoht asus kohe kõrgel Albayzin’i piirkonnas. Asukoht iseenesest oli super, kuid Albayzin asub otse mäeküljel, nii et sealt ülesronimine oli alati suur vaev. Enric lubas meile tutvustada oma lemmikuid tapade kohti, nii et ka teine õhtu möödus tapasid süües. Hiljem läksime ühte klubisse jam session’it kuulama, kuid kuna teemaks oli jazz, siis hakkas mul väga ruttu igav ja õige pea kasutasin oma köha ettekäändena minekule asuda. Everything has its perks ;)

Kuna Enric jättis meile oma korteri võtmed, oli meil järelejäänud 3 Granada-päeva jooksul hästi mõnus vabadus minna ja tulla, kuna soovisime ning saime ka pärastlõunase siesta majas pidada. Järgmisel päeval olimegi natuke peale 8-t kohe Alhambra juures järjekorras ning tunniajase ootamise järel saime ka oma piletid pärastlõunaks kätte. Kohvikus chocolate ja churros’ega maiustades tabas meid üllatus, kui Gadori farmi uus wwoof-er Nacho (kes oli seal meiega koos olnud 4 päeva) oma suvaliselt antud lubadusest meile Granadasse järgneda kinni pidas ning äkitselt kohvikuaknast sisse vaatas ja naeratas. Kuni pärastlõunani käisime siis koos Nachoga niisama linna peal kuni Alhambrasse minekuni, kuna Nachol polnud sinna piletit õnnestunud saada. Alhambra oli ikka muljetavaldav, kuid kuna ma olin seda varem külastanud, siis olid enamik kohti juba tuttavad ning ka pilte ei viitsinud enam nii palju klõpsutada.

Õhtul täitsime Annaga koju saatmiseks postkaarte ning veetsime pimeneva õhtu pargis Nacho toodud koduveini (vähemalt tol hetkel arvasime me nii) maitstes ning tagasi jõudes jõudsime oma hostile veel õhtusöökigi kokata. Järgmine päev möödus niisama puhates ning õhtul saime Enricu ja tema sõpradega kokku järjekordseks tapaõhtusöögiks – Granadas on nimelt see tapade kultuur väga tugevalt juurdunud ning enamikes baarides maksad 2 EUR õlu või tinto de verano eest ning saad selle eest valida ka tasuta tapa (muidugi on see tegelikult hinna sisse arvestatud, aga 2 EUR eest saada jook + korralik snäkk on kõigi standardite järgi üliodav). Jõudsime süüa tortillat, hamburgerit, tacot, baklažaane, praetud paprikat, mereande, empanadasid jne jne.

Järgmisel pärastlõunal jätsime Enricuga hüvasti ning asusime bussiga teele Sevilla poole. Kohale jõudes oli uue hosti elukoha leidmine suhteliselt keeruline, kuna meil puudus Sevilla kaart ning bussijaama lähedalt ei leidnud me turismipunkti, kust kaarti saada. Poole tee peal otsustasime õhtust sööma minna, kuna uus host Pablo ei pidanud nagunii enne kella 21.30 kodus olema. Kohaks valisime 100 Montaditos nimelise restoraniketi, mis serveerib põhiliselt väikseid võileivakesi ning ka paari muud snäkki, ning muidugi jooke. Kolmapäeviti ja pühapäeviti on neil aga poliitika, et kõik asjad maksavad ainult 1 EUR, ning kuna oli parajasti kolmapäev, otsustasime seda kohe ära kasutada. Jarra tintot ning võileivad ees, puhkasime selgu ja jalgu.

Pablost peaks mainima ka niipalju, et tema võttis ise meiega ühendust, kuna me olime pannud Sevillasse open couchrequest’i, mis tähendab, et iga inimese, kes on huvitatud teiste majutamisest, näeb seda ja võib tahtmisel meile öömaja pakkuda, mida Pablo ka tegi. 2 päeva enne meie saabumist vastas ta lõpuks meie viimasele paarile kirjale, et ta polnud tegelikult üldse tähele pannud, et me oleme 2 inimest ja tahame jääda 4-ks päevaks ning et see saab olema probleem, kuna ta korter on väike. Saabumisel tegi ta meile suht ruttu selgeks, et reedel peame sealt lahkuma, kuna ta õde tuleb külla ning ka üleüldine vestlus temaga ei sujunud, kuna juba esimese 10 minuti jooksul rääkis ta ära, miks ta üldse kedagi hostib ning kõik põhjused olid seotud sellega, et ta ootab vastuteeneid, kui ta hiljem ise reisida tahab. Nii et sõbralikust kultuuride tundmaõppimisest polnud tema puhul küll midagi kuulda ning tema seltskond ei tekitanud ei minus ega Annas erilist mugavust. Sellegipoolest veetis ta esimese õhtu meile erinevaid baare tutvustades.

Järgmisel päeval proovisime leida uut hosti Sevillasse, kuid otsinguid ei krooninud edu ning õhtul broneerisime järgnevaks 2 ööks hoopis hosteli. Samal päeva saime veel kokku mingi puhkusel oleva prantslasega, kes näitas meile Plaza de Espanat, mis mulle üliväga meeldis. Leidsin Hispaanias oldud aja jooksul ka esimese Starbucksi ning mocha-hoolikuna sain lõpuks peaaegu üle kuu aja jälle mochat juua :) Õhtustest söökidest huvitavaim oli kindlasti tortilla al whiskey ehk siis tortilla viskiga.

Reedel läksime siis ümber hostelisse, mis ootamatult mugavaks ja meeldivaks osutus oma suure ühisalaga, kus oli palju mugavaid tugitoole ning suure avara hästivarustatud köögiga. Õhtul otsisime salsa-klubisid, kuid sattusime hoopis ühele CS miitingule, kus jälle kohalike ja ränduritega pikemalt vesteldud sai seni, kui üks kohalik mul närvid mustaks ajas ja ma Annale „aitab” ütlesin (vestlus käis inglise keelest, sest too hispaanlane tahtis inglise keelt harjutada ja oli umbes nii: tema: „miks sa köhid”, mina: „sest ma olen külmetunud”, tema: „kas sa oled külmetunud”). Lõpuks õnnestus meil ka normaalseid pubisid leida, kuigi tantsimisvõimalustest paistis natuke puudust jäävat ja itaallasi oli liiga palju...

Laupäeva hommikul otsustasime osa võtta tasuta jalutamistuurist. Nendega on selline süsteem, et paljudes linnades tehakse tasuta jalutamistuure, kus giidid tutvustavad vaatamisväärsusi ning kõige selle lõpuks peaksid inimesed oma südametunnistuse või arvamuse järgi raha andma. Kuna tavalised jalutamistuurid on kõik üle 10 EUR tükk, siis tasuta tuuri eest hiljem 2-5 EUR maksta on siiski palju soodsam variant :) Giidiks oli lilla särgiga hispaanlane ning kuna olime inglisekeelse tuuri maha maganud, saimegi jälle hispaania keelt harjutada, mida see giid väga kiiresti muidugi vadistas. Õhtul saime Pabloga kokku, et kesklinna vaateplatformilt vaadet imetleda. Kes mu piltide pealt juba näinud on, siis Sevilla kesklinnas on selline suur metallkonstruktsioon, mida meie hakkasime seeneks kutsuma. Pole aimugi, mis selle pärisfunktsioon on, kuid seal katuseterrassil saab väikese tasu eest vaadet imetleda ning kasutasime ka seda võimalust. Hiljem raputasime Pablo maha ning sõime õhtuks praetud chipirones’eid enne järjekordset väljasveedetud õhtut.

Pühapäev oli esialgu olnud planeeritud lahkumispäev Cordoba poole, kuid kuna seal polnud me pingutustest hoolimata leidnud hosti ning ka hostelite olukord paistis väga nadi, jäime päevaks kauemaks Sevillasse ning muuhulgas jõudsime ka kinno Woody Allen’i järjekordse filmi hispaaniakeelset dubleeringut vaatama.

Kogu Sevillas veedetud aeg oli päikseline ja soe, ainult õhtuti tekkis vahepeal vajadus jakk selga panna. Päeviti olid alati lühikesed käised ja peesitamine päikese käes :)

Cordobasse jõudes sai ilmselgeks, et hoolimata vahepealsest peaaegu terveks saamisest oli mu külmetus ootamatult jälle halvenenud ning pidevad köhahood ja halb enesetunne hakkasid juba muret tekitama. Niisiis küsisin apteegist kohe väga tugevat külmetusrohtu, millest 1 kapsel sisaldas 500mg paracetamoli (ning ka hunnikut muid aineid, mille nimesid ma ei mäleta) ning korraga tuli võtta 2 kapslit kuni 4 korda päevas. Otsustasime Annaga, et paranemise eesmärgil on parim, kui ma ülejäänud päevaks ja õhtuks voodisse jään, et järgmisel päeval täie energiaga jälle üles tulla.

Teine Cordoba-päev oli täiesti vaatamisväärsuste päev ning tegime varase äratuse, kuna Cordobas saab nimelt mitmetesse vaatamisväärsustesse teatud varastel kellaaegadel tasuta sisse ning seljakotiränduritena, kes nagunii juba pidi plaanitust rohkem hosteleid kasutama, otsustasime selle arvelt raha säästa. Esimene suurem vaatamisväärsus oli kuulus Mezquita ehk siis mošee. Mis teeb selle hoone eriliseks on see, et algselt oli see sissetunginud mooride poolt ehitatud mošee, kuid kui kristlased selle ala tagasi vallutasid, tehti mošee ümber kirikuks, mistõttu on kahe usu sümbolid vägagi omavahel segunenud. Hoonena oli see vägagi muljetavaldav ning kindlasti erilisim kirik, mida külastanud olen.

Lõunat otsustasime süüa hosteliköögis ning kohe kindlasti on nimetus „köök” selle kohta väga ülehinnatud, kuna gaasipliidil töötas vist ainult 1 auk (ning tikke ega välgumihklit polnud), potid puudusid, oli ainult 1 pann ning ka toidunõusid oli ülivähe ning valik imelik. Pärastlõunal tutvusime juudipiirkonnaga ning käisime ringi turismiinfost saadud kaardi järgi. Selgus küll, et nad olid seal väga üle hinnanud selle, mida tegelikult tähendab „vaatamisväärsus”, kuna osad sellest pikast nimekirjast olid sõna otseses mõttes suvalised kirikud või majad, mis olid mõned aastad tagasi mingi ilusa patio tiitli võitnud.

Cordobast Barcelonasse plaanisime odavuse mõttes reisida bussiga (pilet €74 sellegipoolest!), mis pidi minema kolmapäeva südaöö paiku ning järgmise päeva pärastlõunal kohal olema. Niisiis viimasel päeval Cordobas viisime seljakotid ära bussijaamas asuvasse kappi. Päev ise möödus uute vaatamisväärsuste otsinguil ning lõunat sõime järjekordses chinakas, kus ma oma tavapärast magus-hapu kana kasuks otsustasin. Teise-kolmanda Cordoba-päeva ajal hakkasid ravimid mõju avaldama ning tundsin end jälle lõpuks normaalse inimesena, kes ei köhigi päris iga minut :)

Kokkuvõttes selle perioodi kohta ütleks, et Granada ja Sevilla olid suurepärased linnad meeldiva õhustikuga ning kuigi Cordoba on ka kena, on ta suhteliselt väike ja pikemaks peatumiseks natuke igav. Lühiajalise peatuspaigana on ta siiski eriline :)

Liiga öko ehk Hispireis vol 3, Almeria ja II farm

Torre del Mar-ist 4-tunnise bussisõidu järel jõudsime Almeriasse, kus esialgu veetsime paar tundi, otsides sobivat söögikohta ning süües, kuna arvestades saabumise suhteliselt hilist kellaaega (16.30), olid enamik söögikohti lõuna serveerimise juba lõpetanud. Õhtul saime bussijaamas kokku oma uue hostiga, kelleks oli sedapuhku muusik hüüdnimega Ino. Ega aega ei saa ometi raisku lasta minna ning seetõttu läksime Annaga kohe linna avastama, mis meie valitud teekonna tõttu siiski suhteliselt müürirohkeks osutus. Hiline mereandidest koosnev õhtusöök söödud, hakkasime pubisid-klubisid otsima ning kuna Ino elukoht ei olnud kesklinnale just väga lähedal (30-40 minutit kõndimist kesklinnast on Almeria kohta suhteliselt palju), valisime ühe lähedalasuva pubi, kus õhtu sai veedetud lauajalgpalli ning kohalike noorte kalameeste seltsis. Huvitaval kombel oli kalamehe amet kohalike noorte seas siiski veel elus, kuid kahjuks oli see amet huvitavam osa neist ja vestlusest, nii et lahkudes oli pigem kergendustunne.

Ilma suhtes peaks mainima, et Almeria on üks Hispaania vähima sademehulgaga linnadest, kuid millegipärast juhtus nii, et meie 4-st Almerias veedetud päevast (millest 2 olid poolikud päevad) olid mõlemad täispäevad vihmased. Ino korterinaaber Antonio nõustus meile teisel päeval lahkelt linna näitama, kuid kahjuks pööras ilm kiiresti halvemuse poole ning üsna pea olime läbimärjad, mis tähendas, et vaatamisväärsustega tutvumisest ei tulnud eriti palju välja. See-eest tutvustas Antonio meile head araabia teekohta ning restorani, kus veetsime sooja saamise eesmärgil suurema osa pärastlõunast. Õhtul kokkasime Annaga oma hostidele ning südaöö paiku suundusime kuulama Ino bändi, kel parajasti samal õhtul esinemine oli. Muusikast tegid nad küll kavereid, kuid esitus oli iseenesest hea ning vaid publiku teine vanusegrupp tekitas varsti soovi lahkuda.

Ülejäänud aeg Almerias möödus puhates ja kuigi plaanisime ka külastada kohalikke maa-aluseid sõjaaegseid käike, selgus kohapeale minnes, et vajalik oli eelregistreerimine ning me ei saanud enam kohti. Asendasime selle käigu siis chocolate con churros söömisega, mida ma juba ammu taga olin otsinud :) Viimane õhtu linnas möödus väljas käies ning järgmisel pärastlõunal tegime veel väikese tiiru koos Inoga linna peal ning asusime teele teise farmi poole.

Seljakotid jälle selga (ja ma kinnitan teile, et 80-liitrine seljakott peaaegu täispakituna on ikka päris raske) ja bussiga Benahadux’i, kust teise farmi töödejuhataja meid peale korjas. Teise farmi kohta peaks mainima nii palju, et selle omanikuks oli habemik ja mingi õnnetuse järel ühe käega jäänud Luis, kuid tema minu jutustustes ei figureeri, kuna tema läks kohe järgmisel hommikul peale meie saabumist reisile Prantsusmaale ning meiega koos jäid sinna töödejuhataja David ning Luisi tüdruksõber, kes pidi ka muidugi iga päev lahkuma (aga lõpuks jäi pea terveks nädalaks sinna).

Teise farmi päevakava oli erinev: 7.00 oli äratus, mille järel oodati kõiki ruttu hommikusöögiks farmi peamajja. Kuigi töö ise algas alles 8.00, muutus David kiiresti pahuraks, kui kõik inimesed piisavalt vara hommikusöögiks kohal polnud. Päeva jooksul pidi töötama 6 tundi ning oli enda valik, kas teed need kõik hommikupoolikul või jagad hommiku ja õhtu vahel ära, kuid enamasti otsustasime meie teha pikema hommikutöö, et siis hiljem niisama puhata, kuna pärastlõunad kippusid seal ülipalavad olema ning 14-17 paiku oli suht võimatu väljas töötada palavuse tõttu. Lõunasöögiks polnud ei kindlat kellaaega ega kindlat tegijat ning asi käis põhimõtte järgi, et kes tahab, see teeb.

Selle farmi kohta tuleb kindlasti märkida, et see oli öko. Väga öko. Liiga öko. Nii öko, et vee säästmine oli suur prioriteet ning hoolimata määrivatest töödest ei olnud iga päev duši all käimine üldsegi mitte kombeks ning kuna sooja vee saamiseks tuli gaasikütja mingil x-kombel tööle saada, ei olnud meil võimalik ka ise pesemiste arvu suurendada. Majas oli olemas vannituba koos WC-ga, aga kasutada tohtis ainult väljas asuvat 2 WC-d. Just nimelt kahte, sest neil olid eraldi wc-d erinevate hädade jaoks (:D) ning sellest eraldatusest kinni pidamine paistis nende jaoks tähtis olevat. Mõlemad wc-d olid muidugi väga ökod, ilma mingi valgustuseta ning kahjuks ka suht madalate seintega, nii et privaatsus tekitas pidevalt küsimust. Kell 8 õhtul läks juba pimedaks ning pimedas wc-s käimiseks oli vaja taskulampe, mida oli kogu farmi peale ainult 2 ning mida polnud iga kord isegi võimalik leida :D

Liha selles farmis peaaegu ei söödudki, kuigi David jõudis meile juba alguses ära mainida, et juhul, kui me kanaliha tahame, tuleb mõni farmi kanadest või kukkedest ära tappa ning seletas meile mitmeid-mitmeid kordi, millise rituaali ta loodusinimesena selle tarbeks läbi peab viima (rituaal sisaldas kuuvalget ööd, mediteerimist, mingit humaanset tapmisviisi ning millegipärast ka alastust). Mina õppisin juba kiirelt lihapakkumistest keelduma, kuid rituaali kirjeldust ja pakkumist kuulsime ikkagi selle nädala jooksul päris palju kordi.

Farmis oli ka 4 koera: üks koerapaar ja nende 2 umbes kuuvanust kutsikat. Kutsikad olid küll nunnud, kuid neil tekkis harjumus kas meie varbaid või kingi närima hakata, nii et jalanõude suhtes tuli alati ette vaadata. Samas harjusid nad minuga väga kiiresti ära ja kuigi ma pole kunagi eriline koerainimene olnud, oli päris naljakas näha neid minu juurde vänderdamas, et ma neid sügaksin või siis mu jalgade juures end magama sättisid.

Esimesed 2 päeva veetsime maja üle värvides, ehk täpsemini öeldes üle lubjates, ning minu osaks jäi vihmaveetorude ja maja värvimine ülevaltpoolt, mille jaoks pidin ronima katusele ning seal põlvitades või lesides siis värvima. Hiljem aitasin muidugi ka maja tavakõrguselt värvida ning Anna värvis redeli otsas neid kõrgeid alasid, mida ma katuselt polnud ulatanud. Alguses tundus see töö mingi rohimise kõrval küll parem, kuid teise päeva pärastlõunaks oli see meid korralikult ära tüüdanud. Kolmanda päeva algul koristasime all orus asuvat koobast, kuid kui üle poole asjadest oli juba välja tassitud, otsustasime ühe suure roti tõttu kedagi teist sinna appi saada ning maja juures anti meile hoopis uus töö. Kolmapäevaks olin ma meie magamistingimuste tõttu ka külmetunud, kuna me magasime ühes puust hütis, millel olid suht õhukesed seinad (ja ei mingit elektrit) ning kuna mul oli algul külm, sain peale ühe suure sooja teki. See tekk osutus aga liiga suureks ja soojaks ning millalgi öösel hakkas mul nii palav, et poolunes lükkasin teki kõrvale ning nii saingi higisena külma. Nii et järgmised 2 päeva valvati mu tervise järgi ja ma sain lihtsamad tööd maja lähedal, millega kaasnes küll liiga palju Davidi seltskonda, aga enda mugavuse mõttes oli nii siiski lihtsam.

Teise farmi puhul olin juba esimesel õhtul mõelnud, et kus me küll sattunud oleme ning hoolsalt lugenud päevi lahkumiseni. Mida aeg edasi, seda rohkem küll harjusin, kuid ära minna tsivilisatsiooni keskele ja elementaarsete mugavuste juurde oli siiski hea. Nüüd tean ma vähemalt enda kohta, et liiga öko mulle ei sobi :)

Selle teise farmi kohta on küll palju rohkem lugusid rääkida, aga kõik ei tule siinkohal ka meelde või ei haaku hästi ajakavaga, nii et tõenäoliselt kuulete midagi selle farmi ja inimeste kohta veel minu käest hiljemgi :D

Kodulinnud ja ohtlikud mägiteed ehk Hispireis vol 2, Sayalonga farm

Kõigepealt tuleks rääkida natuke esimesest wwoof-ingu farmist. Asus see Malagast umbes 40 kilomeetri kaugusel Sayalonga-nimelise küla lähedal. Farmi pidasid šveitslastest abielupaar, kellel oli ka 15-aastane poeg, kes õppis parajasti Malagas lütseumis.

Sayalongast korjas meid peale abielupaari meespool ühe punase vanaaegse autologuga ning teekond mäest üles farmi poole võis alata. Kuigi tee oli mägine (enamasti ilma piireteta) ning piisavalt kitsas, et mahutada maksimum poolteist autot, oli reaktsioon minu püüdele turvavööd kinnitada „No hace falta” ehk siis „pole vaja”. Turvalisus ei paistnud vähemalt Pedro jaoks mingi küsimus olevat. Farm ise oli väga ilus, maja oli ehitatud umbes 10 aastat tagasi ning omas palju aknaid, nii et toad olid avarad ja mugavad (absoluutselt mitte sellised, nagu me oleksime oodanud ühest ökofarmist). Meie Annaga saime elamiseks eraldi väikese majaosa, kus meil oli tuba madratsite, kummuti ja toolidega ning eraldi vannituba, mis oli kenasti Maroko-stiilis kaunistatud. Aias läks trepp alla imeilusa basseini juurde, mille ääres olid lamamistoolid ning kust (nagu ka kogu ülejäänud farmist) avanes vaimustav mäevaade. Farm ise oli rohkem puhkemaja moodi ning omas 40 erineva puusordiga viljapuuaeda, kus enamik vilju olid nii eksootilised, et isegi meie kui puuviljaarmastajad ja varem Hispaanias elanud inimesed ei olnud enamikust neist kuulnudki, nii et Pedrol võttis seletamine päris kaua aega :)

Selle farmi päevakava: hommikusöök 8.15, tööleasumine kuskil 8.45-9, paus 11 paiku koos tee ja snäkkidega ning siis töö kuni kella 14-ni. 14-15 paiku oli lõunasöök ning peale seda olimegi vabad, nii et eeldatud 5 töötundi ei tulnud isegi iga päev kokku.

Igapäevaste tööülesannete hulka käisid koera ja kassi toitmine hommikul ja õhtul, kanade, hanede, kalkunite ja jäneste toitmine hommikul ning vee vahetamine, ning koeraga jalutamine õhtul. Muul ajal tegime leiba, kõplasime viljapuude ümbrust puhtaks, värvisime üle aiamööblit, korjasime saaki, keetsime želeed, tegime kanalas suurpuhastuse. Kogu seda nädalat iseloomustus lõõgastumine ning tihti oli pärastlõunati raske isegi leida tegevust. Sel perioodil lugesin suht palju, käisime vahepeal Sayalongas ning avastasime, et seal on vaatamisväärsuste olukord kesine ning piirdub surnuaia, purskkaevu ja baaridega.. Mängisime vahel ka lauajalgpalli (kus ma enamasti kaotasin), ujusime, päevitasime ning harjutasime hispaania keelt. Nädalavahetuseks koju tulnud perepoeg viis meid ka väikesele matkale lähedalasuva mäe otsa, mis ootamatult ruttu hingeldama võttis.

Kogu selle perioodi jooksul oli meil ka üks vaba päev ning otsustasime selle veeta Nerjas, mis oli üks lähedalasuv suvituslinnake. Kõigepealt bussiga Sayalongast Torre del Mar’i ning sealt järgmise bussiga edasi Nerjasse (kokku läks üks ots maksma ainult umbes 2.6 EUR), veetsime päeva linnatänavatel jalutades, pikalt lõunatades, rannas vedeledes ja vaatamisväärsusi taga ajades. Ilm oli jälle ülimalt päikeseline ning väljas ei kannatanudki korraga väga pikalt olla. Päeva meeldejäävaim sündmus oli siiski tagasiminek. Nimelt teenindavad Sayalonga-Torre del Mar’i ja Torre del Mar-Nerja liine erinevad bussifirmad ning seetõttu ei välju mõlemad bussid samast kohast. Olime Torre del Mar’is kohal 45 minutit enne järgmise bussi väljumist ning loogiliselt eeldades oleks pidanud sellest rohkem kui küll olema, et teisele bussile jõuda. Tegelikkus oli aga selline, et meil polnud aimugi, kust täpselt teine buss väljub, sest bussijaamast ta seda ei teinud. Bussijaama teller (töötab teise firma, ALSA, heaks) näitas käega umbmääraselt paremale ja ütles, et minge sinna, kuid kõndimine ei toonud mingeid tulemusi. Inimeste käest küsides ei teadnud enamik  väljumiskohta ning isegi need, kes väitsid teadvat, juhatasid meid valesse suunda. Lõpuks olime tagasi bussijaama juures ning keegi inimene küsis bussijaamast meie jaoks täpsemad juhised ning täpselt 5 minutit enne bussi väljumisaega saime teada, et peatus on kilomeetri kaugusel. Ei jäänudki muud üle, kui kõigi asjadega jooksma hakata ja kõigest hingest loota, et juhatatud suund vähemalt seekord õige on. Suure jooksmise järel hakkas lõpuks ka buss paistma ning jõudsime väga täpselt ning suure hingeldamisega lõpuks bussi peale, mis vähem kui minuti pärast ka juba väljus. Igal juhul jäi see jooks kauaks meelde :)

Mis veel esimesest farmist meelde jääb, on koera jalutamine. Nimelt said sa kaks 1 hinnaga, kuna kass ilmus ka iga kord kaasa ning kõndis paari meetri kaugusel kogu tee meiega kaasa, ükskõik kui lähedale või kaugele, kiiresti või aeglaselt me parajasti ei kõndinud. Tõeline loomade sõprus :)

„Otsi suure seljakotiga punapead” ehk Hispireis vol 1, Malaga

Lõpuks jõudsingi siis nii kaugele, et reisimuljeid kirjutama hakata. Küll päris pika hilinemisega, aga siiski :)

Teele pidin asuma teisipäeva, 18. septembri pärastlõunal. Viimased omavahelised kooskõlastused jäid meil Annaga eelnevasse pühapäevahommikusse, kui viimase skype-vestluse maha pidasime. Reisi esimene pool oli selleks ajaks suhteliselt hästi planeeritud, st me teadsime, millistes linnades/kohtades kavatsesime olla, kuidas sinna saada, kus öömaja leida jne järgmiseks 4 nädalaks. Peale seda valitses suhteliselt hall ja ebamäärane ala, aga sellega me oma päid veel vaevama ei hakanud. Leppisime kokku, et kohtume lennujaamas 18. sept õhtul ja kuigi me olime näinud skype’is ja Facebookis üksteise profiilipilte, on inimese äratundmine lennujaamas ainult selle järgi siiski raskendatud. Niisiis hõiskasin ma lõpulauseks „otsi suure seljakotiga punapead”, mis hiljem kuuldavasti olevat kasuks tulnud, sest Anna vaatas mitme inimese puhul, et äkki need ongi tema reisikaaslased, aga enne mind leidis iga kord siiski, et keegi neist polnud piisavalt punapea :)

Viimase õhtu enne lennukileasumist veetsin Anni juures, kuna ta elab Stanstedi lennujaamale väga lähedal ja see oli hea võimalus natuke rohkem veel koos aega veeta enne reisileminekut. Ma mõtlesin, et veedame vaikse õhtu juttu ajades, aga otsus natuke linna peal jalutada ja mõni pubi otsida viis lõpuks hoopis pubisistumise ja klubis tantsimiseni. Ma olin ikka tõsiselt üllatunud, et esmaspäeva õhtul oli sellised suhteliselt väikeses linnakeses täitsa korralik klubimelu ning õhtu edenedes oli tantsimisruumigi raske leida. Igal juhul oli väga tore viimane õhtu!

Malaga lennujaamas ei tekkinud Anna leidmisega raskusi ning peale kiiret enesetutvustamist otsisime kesklinna mineva bussi. Tolles bussis polnud kombeks peatuste nimesid ei valjuhääldist teatada ega ka tablool näidata, nii et mahaminek toimus täiesti umbes. Kesklinnas otsisime kõigepealt pangaautomaadi, et mulle väike sularahavaru tekitada ning läksime ühte väikesesse restorani õhtust sööma. Et teha kohe algust hispaaniapärase toiduga, tellisin mina paella ja sangria. Poole õhtusöögi pealt saabus ka meie host ning varsti asusimegi tema poole teele. „Kohalikuna” oli meie hostil (nimega Oli) jakk seljas jaheduse peletamiseks, kuid väljastpoolt tulnuna nautisin mina täiel määral lühikeste varrukatega ringikäimist, sest puhuv tuul oli mõnusalt soe ja niiske ja ka temperatuur ülevalpool 20 kraadi. Asjad Oli poole ära viidud, nõustus ta meile mõningaid väljaskäimiskohti näitama ning järgmised paar tundi jalutasime, ajasime juttu ja käisime rannaäärses baaris ning ühes kesklinna tuntud veinikeldris Malagale väga iseloomulikku magusat veini jooma (mis maitses väga hästi – kahju, et reisi alguse ja seljakoti piiratuse tõttu ei saanud seda külakostiks kaasa osta).

Järgmisel päeval otsustasime Annaga kohe hommikul turisti hakata mängima ning varustasime end kohalikus turismipunktis kaardiga. Kesklinn koos oma vaatamisväärsustega paistis seal üllatavalt väike ning juba mõne tunni pärast olime vanalinnast suure osa ära näinud. Enne lõunasööki otsustasime ka mäe otsas kõrguva kindluse juurde ronida, kuid varsti avastasime, et mäetee ja trepid polnud kella 1-se palavuse jaoks sugugi loodud ning võhm oli väljas ja päike hakkas õlgadele liiga tegema. Kohale jõudsime siiski ning peale parajalt raske tee läbimist oli muidugi mõttekas ka kindluse sissepääsupilet osta ja seda seestpoolt uurida. Iseenesest oli kindlus päris kena, kuigi sellel kellaajal ja sellise palavusega ei suutnud me seda täiel määral nautida ja otsustasime poole pealt tagasi asuda. Päevamenüü lõunaks, ning pärastlõunal käisime Oli juurest läbi ja suundusime randa selle aasta esimesele Vahemere-suplusele. Õhtul kutsus Oli veel ühe oma sõbra ja neljakesi käisime õhtust söömas ning otsisime tantsimiseks ka klubi – kuigi kahjuks selgus, et kolmapäeva õhtu on Malagas liiga vaikne ning klubimõtetest pidime peagi loobuma.

Juba alguses sai selgeks, et oma põhjamaised toitumisharjumused tuleb vähemalt reisi ajaks selja taha jätta, sest õhtusööki hakatakse seal sööma enamasti alles 10 paiku, mis tähendab, et varane magamaminek pole kõhule hea idee, ning et nälg enne õhtusööki väga tugevaks ei läheks, tuleb panustada kas suurtele lõunasöökidele või korralikele snäkipausidele.

Viimasel Malaga-päeval käisime kohalikul turul puuvilju uudistamas ning nautisime chirimoyasid, mangosid ja viigimarju, millest kõigil oli kohalike toodetena hoopis parem ja mahlasem maitse kui välismaal söödud importpuuviljadel. Õhtul võtsime seljakotid selga, jätsime Oliga hüvasti ja asusime bussiga teele esimesse farmi.

Update

Järjekordselt on aeg väikeseks update'iks ehk siis olukorra lühiülevaateks. 

Nagu te kõik vist teate, olin 18 sept-30 okt Hispaanias seljakotimatkal ning seejärel veetsin kuni 4. novembri hilisõhtuni Pariisis tennist vaadates ja Ivikat külastades. Nüüdseks olen juba nädala tagasi Londonis, mul on lõpuks ometi omaette tuba (aitäh, Signe!) ja hetkel tegelen täiel mõõdul puhkamisega... ehk siis teisisõnu lebotamisega :) Aga küll paari päeva järel ka sellest faasist üle saan, kui end lõpuks väljapuhanuna tunnen. Londoni-nädala jooksul jõudsin käia järjekordselt Juanese kontserdil (mis oli muide täiesti suurepärane), veeta juba mitu päeva koos Anniga (kohvikuid ja poode külastades ning niisama jutustades ja jalutades) ning Theo'ga dim sumi süües. Dim sum kujutab iseendast igasuguseid snäkke - natuke Hispaania tapade moodi - mida siis pärastlõunasel ajal süüakse. Kuna mina olin sellel teemal täielik võhik, siis jäi toitude tellimine Theo hooleks, kes seda oma toredas hiina keeles ka tegi. Tulemus - laud kaetud erinevate tervislike snäkkidega, millest enamik sisaldas mingis vormis krevette. Toit oli väga maitsev, kõht sai väga täis ja vahepealseid muljeidki sai pikalt jutustatud. Hoolimata mitmetunnisest restoranisolekust jäi tunne, et kohtumine sai liiga ruttu otsa ning meil oleks olnud veel tundide kaupa teemasid, millest vestelda. Kes iganes mu sõpradest seda lugema juhtub - aitäh teile, et mul olemas olete, te olete parimad!!

Kuna pidasin reisi ajal päevikut (mis oli muidugi mõista punast värvi, kas keegi kahtleski selles? :D), kus iga päeva kohta märksõnad välja kirjutasin, siis on päris suurel hulgal asju, millest rääkida/kirjutada. Lähema paari päeva jooksul kavatsen selle pika töö ette võtta ning hakkan sündmusi lähemalt lahti kirjutama - tõenäoliselt küll peatükkide kaupa, et mammutpostitusega mitte nii end kui teisi magama panna :) Senikauaks aga head puhkust kõigile! ;)

Verstapostid

Jällegi on metsikult aega möödunud viimasest postitusest – millegipärast kipub olema nii, et mida rohkem asju tekib, millest rääkida, seda vähem tekib tahtmist seda pikka kirjutamistööd ette võtta. 2 piparmündi-šokolaadi jäätisetorbikut hinge all, otsustasin praegu päikesepaistelisel päeval mugavas toolis hispaaniakeelse muusika saatel selle ülesande siiski ette võtta ;)

Alustan siis viimastest nädalavahetustest oma lapsehoidjatöö kestel:

• Mõned nädalad tagasi võtsime kambaga ette järjekordse hilisõhtuse fotosessiooni ning seekord otsustasime kõik end korralikult üles lüüa. Minu puhul seisnes see eriti tugeva meigi ja imeliku soengu kasutamises. Üllataval kombel ei peletanud meie ülepingutatud ja abstraktne välimus inimesi sugugi eemale ning leidus palju, kes soovisid meiega pilti teha või tulid niisama rääkima. Kristi kuldseks võõbatud nägu leidis eriti võimast tähelepanu :) Enne väljaasumist tegin nalja pärast mõned pildid ka Siiri blondi parukaga, mis mulle üllataval kombel päris hästi sobis, nagu ka allpool näha võite:
• Järgmisel õhtul pärast fotosessiooni veetsime toredalt aega muusika saatel eelmisel õhtul klõpsitud paarisada fotot imetledes ja naerdes – tekkis parajalt eepiline tunne ”We are young” laulu saatel mingit erilist lollitamispilti vaadates, sest varsti enam selliseid asju niisama lihtsalt ei tee, kui oma uue tööga alustan.
• Ühel järjekordsel reede õhtul jalutasime oma eestlaste grupiga Londoni araablaste linnajagudes ning mingist hetkest hakkasime tänaval lihtsalt eesti süldilaule laulma. Kell oli küll juba üle südaöö ning palju nägijaid/kuuljaid sellel retkel polnud, kuid imestunud pilke kohtasime sellegipoolest oma kassikontserdi ajal :D Araabiapärane õhtusöök oli õhtu tipptunniks, millest mulle sobis eriti grillitud halloumi, mmmm....
• Muude õhtusöökide/šoppamise/turgudel tuulamise vahepeal käisime Theo’ga ka London Dungeon’is (ehk eestipäraselt siis Londoni vangikoopas), kus pidid koos olema linna ajaloo õudsemad hetked ning legendid, mida oma rolli sisse elanud näitlejad suure elavusega seletasid. Muuhulgas kuulusid sinna ka inimeste ehmatamisega tegelevad tüübid, tooli seest tulev õhk, togimine ja sosinad ning paar lõbustuspargisarnast sõitu, mis olid muidugi vajaliku õudusega kohandatud (näiteks sisaldasid 3D kujutisi lähemale kihutavatest vaimudest). Seda käiku soovitan teistelegi, kes põnevust otsivad ja õudusjutte kulda tahavad :)
• Paar nädalat tagasi toimus ka kuulus Notting Hill karneval, mille kohta juba mõnda aega enne häid muljeid kuulsin. Nii et esmaspäeval (täiskasvanute päeval; pühapäev oli olnud laste päev) väisasime ka seda üritust, ainult et saime suure pettumuse osalisteks: nimelt oli seal vähe muusikat tegevaid bände ning kostüümides inimesi ning väga suurel hulgal eriti paljastavalt riietatud poolpurjus inimesi, kellest enamik ei paistnud sugugi olevat põlised inglased. Nii et ebameeldiv käitumine ning metsik trügimine olid selle lühikese käigu suurteks osadeks. Ürituse kuulsus kuulsuseks, aga kogemusena seda korrata ei kavatse – kui juba, siis minna mõnele korralikul karnevalile, nagu näiteks Rio karneval.
• Ühel laupäeval võtsime Theo õhutusel ette ka lennutrapetsi kursuse, mis sisuliselt on ühe tsirkuse poolt korraldatud kursuse nende õhusolevate trapetsite ja asjade peal. Kogemusena oli ülilahe, aga päris paljude meetrite kõrgusel käega tühjast õhust trapetsipulka kombata ning lihtsalt platformilt ära hüpata oli esimene kord ikka väga hirmutav. Kõiki trikke ma lõpuks teha ei suutnudki, aga vähemalt tagurpidisaltoga õhus sain hästi hakkama :) Mõlemad allolevad pildid on lihtsalt illustreerivad ja võetud korraldava tsirkuse kodulehelt:

 

• Ann lendas vähem kui nädal tagasi Londonisse ning eelmisel nädalavahetusel veetsime nii laupäeva kui enamiku pühapäevast kesklinna kandis ringi käies ja vaatamisväärsustega tutvudes, mille käigus jõudsime ka hiinalinna imelikke maiustusi maitsta. Maitse poolest olid mu lootose kuukook ja Napoleon imelikud ning kuivad, aga kõhu täitsid metsikult kiiresti. Ning Harrods hoidku alt, sinna läheme veel varsti tagasi :D

Praegusest olukorrast siis nii palju, et eelmisel neljapäeval oli mu viimane lapsehoidmispäev ning ma loodan, et seda väga pika aja vältel! Kuulsin küll viimaste päevade jooksul mitmeid ütlusi nagu ”ma ei taha, et sa ära lähed”, ”ma hakkan sind igatsema” ja ”ära mine”, aga nendele järgnesid ikka suhteliselt ruttu järjekordsed tülid ja jonnihood, nii et lahkumisel mul pisarat silmis siiski polnud. Võib-olla tekib härdus millalgi hiljem (või ka mitte...). Mu järglane, rumeenia tüdruk, pidas kuuldavasti ainult 1 päeva vastu, enne kui alla andis.

Lastele meeldis mu mp3 mängijat näppida ning mu muusika kuulamine tegi neile suurt lõbu. Mõned laulud (nagu näiteks Michel Telo ”Me odeie”) leidsid suurt heakskiitu ja pidevat kordamist, samas kui mõne muu laulu puhul oli kommentaariks ”Küll see on ikka naljakas muusika”. Isegi Smilers’it kuulas Z päris suure huviga.

Sellel nädalal on veel üks tähtis sündmus – nimelt teen ma viimast korda finantsuudiseid. Kes mu graafikut vähegi tunneb, teab, et viimase 2 aasta jooksul olen iga neljapäeva õhtul teinud ülevaateid eesti rahandussektorist, kuid praeguse eesoleva reisiga ning järgmisest aastast algava püsitööga pole mul selleks enam aega ning üks verstapost saab jälle selja taha jäetud. Neid on viimaste kuude jooksul ikka päris mitu olnud seoses asjadega, mida ma enam tulevikus ei tee. Kuigi praegu tunnen tuleviku suhtes põnevust, pakkus rutiin siiski mingi turvalisusetunde.

Oma uue tööga on nüüd lõpuks kõik formaalsused täidetud. Isegi endine korteriomanik Rootsist suutis 5 nädala möödudes lõpuks mulle vajalikud kirjad teele saata. Nüüd jääb üle vaid oma alustamiskuupäeva kohta kinnitus saada ja siis juba jaanuarit oodata.

Jõudumööda tegelen ka juba reisiettevalmistustega, mis siis tegelikult tähendab, et kui viitsimist on, teen jälle mingi väikese asja ära :) Ostsin just oma lennule lisapagasi, sest vastupidiselt minu esialgsetele optimistlikele lootustele pole 1.5-kuusele seljakotimatkale mõtet minna ainult käsipagasiga, sest sinna ei maju vajalikud asjad ära ning tuleks väga ruttu hakata juba kohapealt uusi asju ja kotte ostma. Ryanair’ile omaselt maksis mu lisatud pagas pea sama palju, kui lennupilet ise enne. Nüüd ootangi oma interneti teel tellitud uue suure seljakoti saabumist, et peale seda vaikselt pakkimisega algust teha. Vähem kui nädala pärast olengi juba päikeselises Hispaanias :D Hasta la vista, baby!