Esimene reportaaž Eestist

Oma viimasel Londoni-neljapäeval (6. detsembril) külastasin National Gallery't ning avastasin, et mu muuseumisoon on täiesti üle läinud. Varem käisin reisides alati kuulsamates muuseumides ning Madridiski said kõik suuremad ja tähtsamad läbi käidud, kuid nüüdseks on muuseumid pigem kohad, mida nautida mõõdukalt.. ja harva. Sest umbes 2 tundi on minu piir, peale seda tahaks juba ära minna, hoolimata sellest, mitu Van Cogh'i või Picassot veel ees ootab.

Mu viimase nädalavahetuse alguses ehk siis reede õhtul veensin Signet natukeseks välja minema ning ta nõustus tunnise jalutuskäiguga Leicesteris. Mina muidugi mõtlesin selle tunnikese jooksul kusagile ka tantsima minna, mis sest, et kesklinna jõudsime natuke peale üheksat :P Jõudsime vaid lühikest aega ringi käia ja juttu ajada, kui järjekordselt igasugu klubide ja pubide sissekutsujad meid tülitama hakkasid. Nagu ikka, kasutasime oma tavapärast vastust „Kas tasuta saab?” (millele järgneb tavaliselt eitav vastus, sest reede ja laupäev on põhilised väljaskäimise õhtud ning sel puhul saavad nad meile teha vaid „ülihea pakkumise”, st sissesaamise 10 või 5 naelaga). Ootamatult aga ütleski üks neist jah, ning suundusime Penthouse’i, mis on kesklinnas asuv klubi, kus muusika ja tantsimine käib kolmel korrusel (6-8. korrusel). Kuna kell lähenes alles 10-le, oli esialgu sealne kliima päris vaikne, kuid peagi otsustasime sellest mitte hoolida ning läksime sellegipoolest tantsima. Kokkuvõtteks lahkusime alles kesköö paiku, kui ma olin juba pikemat aega tantsinud ühe New Yorgist pärit RnB-d armastava mustanahalisega, kelle tantsusammud küll väga ruttu üheülbaliseks muutusid. Vaheldusest oled midagi kuulnud, mees?

Nädalavahetusel peatusin Theo juures ning käisime järjekordselt dim sum’i söömas, mis oli küll väga maitsev, kuid portsjon ilmselgelt minu jaoks liiga suur (kahepeale 9-10 erinevat rooga ning igas neist oli 3-4 väikest tükki/portsjonit). Ma arvan, et olen oma krevetiisu nüüd järgmisteks kuudeks täis saanud. Peale šoppamist õhtul Pretis maha istudes tahtsin mochat ning noor kelner ütles, et viskame kulli ja kirja ning kui ma õigesti ära arvan, saan oma mocha tasuta. Ma arvasin valesti :D aga sellegipoolest, kui tuli maksmise aeg, vastas kelner, et ta tegi ainult nalja ning andis sellegipoolest mulle joogi tasuta. Sellised väikesed asjad, mis kohe tuju heaks teevad :)

Pühapäevahommikul tegime oma Ace Manageri tiimi traditsioonilisi pannkooke (kuigi kahjuks polnud seekord Ivikat kohal :( ), mida ma juba tavapäraselt täitsin vahukommidega, mis koogi sees väga mõnusalt ära sulasid.

Kuna Signe pidi esmaspäeval vaba olema, olime juba ette planeerinud pühapäeva õhtul kindlasti viimast korda veel välja minna, kuigi kokku saades selgus, et kumbki polnud eriti viitsinud end välja ajada ning tegi seda ainult teise pärast :D Tasuta sissepääsust hoolimata otsustasime seekord loomaaiast loobuda (Zoo-nimeline klubi, millega päris omapärased mälestused seostuvad) ning läksime Tiger Tiger’isse, kus meid kauaks üksi ei jäetud. Minu uus kaaslane (nimetagem teda E-ks) oli üllatavalt hea tantsija ning just selle tõttu, et tal oli täiesti ükskõik, mis teised arvasid sellest ning me tantsisime igasugu naljakate vanaaegsete liigutustega ning proovisime isegi midagi svingilaadset teha :) õhtu lõppes kasiinos, kuigi mina ise ei mänginud, vaid niisama ringi vaatasin. Enne mu kolmapäevast äraminekut tahtsid E ja D, et me Signega läheksime nendega teisipäeval õhtust sööma, kuna E peab Londonist natuke väljas väikest restorani. Vastasin kahtleval häälel „võib-olla”.

Esmaspäev möödus suure pesemise tähe all. Majas elas siiski 7 inimest ning viimaste päevade jooksul oli pesumasin vahetpidamata töös olnud, nii et tuli päris peale passida, et see vabana leida, ning esmaspäeval pesingi kohe 4 masinatäit asju ning valvasin peale, et masina töö lõppedes kohe uus täis sisse panna (sest vastasel juhul oleks keegi võinud mu asjad sealt välja tõsta ja ise pesema hakata).

Esmaspäeva õhtu ja teisipäeva hommik möödusid pakkides, sest teisipäeva õhtul pidin oma eraldi Eestisse saadetavad asjad juba ära viima. Mulle pole kunagi pakkimine eriti meeldinud ning see kord ei olnud erand, kuid tehtud see sai ning enne asjade äraviimist pidin veel ka telefoni laskma lukust lahti muukida (sest telefoni ostes oli see lukustatud Orange’i võrku ning välismaal plaanisin hakata kasutama Rootsi numbrit), kus tuli päris pikalt erinevate poodide vahet käia, et leida mõni, mis tundub piisavalt usaldusväärne ning on ka soodne. Varem maad kuulates olin saanud pakkumise 10 GBP, ning nüüd püüdsid päris mitmed poekesed mulle väita, et alla 15-20 GBP ei tasu lootagi ning et nad saavad teha suure allahindluse 13-18 GBP-ni. Ütlesin naeratades, et on ka paremaid pakkumisi ja liikusin edasi. Lõpuks leidsingi sobiva koha ning 15 minutiga sai telefon lahti lukustatud. Poekese müüja ja telefoni lahtimuukija arvas, et ma olen Poolast pärit, sest mul pidavat olema Ida-Euroopa näojooned. Tõesti või?

Hoolimata mu esialgsest kahtlusest, pikast kohvri ja seljakoti transportimisest ning külmast ilmas otsustame siiski E ja D-ga õhtust sööma minna, ning saimegi õnneks autoga otse kohale, sest ilm oli jäine ning õhtuks ja ööseks lubati miinuskraade ja udu. E restoran oli väga mõnus ning allkorruse seinad olid värvitud mõnusat punast tooni. Kokkuvõttes oli meeldiv õhtu meeldivas seltskonnas ning lubadused ühendust pidada. Not gonna happen anyway :D

Enne lennukile minekut võtsin poolnostalgiliselt Starbucks’ist viimase mocha ning Pretist sooja wrap’i. Kas keegi teab Eestis või Rootsis häid mocha-kohvikuid? Mul on vist väikest viisi sõltuvus... Kolmapäevane lennureis oli omaette kogemus, kuna kõigest paar rida minust tagapool istus üks lätlane, kes koos mingi oma seltskonnaga pidevalt väga valjult rääkis ja naeris (ja ta naeris tõsiselt kõvasti ja häirivalt), kuid keegi ei öelnud neile mitte midagi. Hiljem selle tüübi nägu nähes oli selge, et ta oli midagi tarbinud, kuna ta silmad olid väga imelikud, nii et võib-olla oli iga korralekutsumistahtmisega inimene lihtsalt selle tõttu suu kinni jätnud. Igal juhul pakkus too tüütu lätlane piisavalt kõneainet minu ja mu naabrite vahel (16-ne brittide kamp, kes Muse’i kontserdi pärast Riiga lendas), nii et vähemalt osa reisist muutus selle tõttu värvikamaks. Paar tundi lennujaamas veedetud, asusingi bussiga Tartu poole teele ning Riiast läbi sõites tundsin nii palju kohti ära, et kohe nostalgia tuli peale.  Kinost möödudes teavitas suur plakat, et parajasti mängib „Hobits” :D

Öösel Liisu juurde ning pärastlõunal siis Puhja edasi koju. Väga tore oli uuesti näha osa oma perest peale kõiki neid kuid! Ning nüüd on meil veel mitu nädalat aega koos veeta :)

Tagantjärele ilusat kolmandat adventi igaühele, kes viitsis selle pika postituse tegelikult ka läbi lugeda. Kes lihtsalt shortcut’i tegi ja lõppu läks, sellele soovin natuke vähem ilusat kolmandat adventi :P