Kodulinnud ja ohtlikud mägiteed ehk Hispireis vol 2, Sayalonga farm

Kõigepealt tuleks rääkida natuke esimesest wwoof-ingu farmist. Asus see Malagast umbes 40 kilomeetri kaugusel Sayalonga-nimelise küla lähedal. Farmi pidasid šveitslastest abielupaar, kellel oli ka 15-aastane poeg, kes õppis parajasti Malagas lütseumis.

Sayalongast korjas meid peale abielupaari meespool ühe punase vanaaegse autologuga ning teekond mäest üles farmi poole võis alata. Kuigi tee oli mägine (enamasti ilma piireteta) ning piisavalt kitsas, et mahutada maksimum poolteist autot, oli reaktsioon minu püüdele turvavööd kinnitada „No hace falta” ehk siis „pole vaja”. Turvalisus ei paistnud vähemalt Pedro jaoks mingi küsimus olevat. Farm ise oli väga ilus, maja oli ehitatud umbes 10 aastat tagasi ning omas palju aknaid, nii et toad olid avarad ja mugavad (absoluutselt mitte sellised, nagu me oleksime oodanud ühest ökofarmist). Meie Annaga saime elamiseks eraldi väikese majaosa, kus meil oli tuba madratsite, kummuti ja toolidega ning eraldi vannituba, mis oli kenasti Maroko-stiilis kaunistatud. Aias läks trepp alla imeilusa basseini juurde, mille ääres olid lamamistoolid ning kust (nagu ka kogu ülejäänud farmist) avanes vaimustav mäevaade. Farm ise oli rohkem puhkemaja moodi ning omas 40 erineva puusordiga viljapuuaeda, kus enamik vilju olid nii eksootilised, et isegi meie kui puuviljaarmastajad ja varem Hispaanias elanud inimesed ei olnud enamikust neist kuulnudki, nii et Pedrol võttis seletamine päris kaua aega :)

Selle farmi päevakava: hommikusöök 8.15, tööleasumine kuskil 8.45-9, paus 11 paiku koos tee ja snäkkidega ning siis töö kuni kella 14-ni. 14-15 paiku oli lõunasöök ning peale seda olimegi vabad, nii et eeldatud 5 töötundi ei tulnud isegi iga päev kokku.

Igapäevaste tööülesannete hulka käisid koera ja kassi toitmine hommikul ja õhtul, kanade, hanede, kalkunite ja jäneste toitmine hommikul ning vee vahetamine, ning koeraga jalutamine õhtul. Muul ajal tegime leiba, kõplasime viljapuude ümbrust puhtaks, värvisime üle aiamööblit, korjasime saaki, keetsime želeed, tegime kanalas suurpuhastuse. Kogu seda nädalat iseloomustus lõõgastumine ning tihti oli pärastlõunati raske isegi leida tegevust. Sel perioodil lugesin suht palju, käisime vahepeal Sayalongas ning avastasime, et seal on vaatamisväärsuste olukord kesine ning piirdub surnuaia, purskkaevu ja baaridega.. Mängisime vahel ka lauajalgpalli (kus ma enamasti kaotasin), ujusime, päevitasime ning harjutasime hispaania keelt. Nädalavahetuseks koju tulnud perepoeg viis meid ka väikesele matkale lähedalasuva mäe otsa, mis ootamatult ruttu hingeldama võttis.

Kogu selle perioodi jooksul oli meil ka üks vaba päev ning otsustasime selle veeta Nerjas, mis oli üks lähedalasuv suvituslinnake. Kõigepealt bussiga Sayalongast Torre del Mar’i ning sealt järgmise bussiga edasi Nerjasse (kokku läks üks ots maksma ainult umbes 2.6 EUR), veetsime päeva linnatänavatel jalutades, pikalt lõunatades, rannas vedeledes ja vaatamisväärsusi taga ajades. Ilm oli jälle ülimalt päikeseline ning väljas ei kannatanudki korraga väga pikalt olla. Päeva meeldejäävaim sündmus oli siiski tagasiminek. Nimelt teenindavad Sayalonga-Torre del Mar’i ja Torre del Mar-Nerja liine erinevad bussifirmad ning seetõttu ei välju mõlemad bussid samast kohast. Olime Torre del Mar’is kohal 45 minutit enne järgmise bussi väljumist ning loogiliselt eeldades oleks pidanud sellest rohkem kui küll olema, et teisele bussile jõuda. Tegelikkus oli aga selline, et meil polnud aimugi, kust täpselt teine buss väljub, sest bussijaamast ta seda ei teinud. Bussijaama teller (töötab teise firma, ALSA, heaks) näitas käega umbmääraselt paremale ja ütles, et minge sinna, kuid kõndimine ei toonud mingeid tulemusi. Inimeste käest küsides ei teadnud enamik  väljumiskohta ning isegi need, kes väitsid teadvat, juhatasid meid valesse suunda. Lõpuks olime tagasi bussijaama juures ning keegi inimene küsis bussijaamast meie jaoks täpsemad juhised ning täpselt 5 minutit enne bussi väljumisaega saime teada, et peatus on kilomeetri kaugusel. Ei jäänudki muud üle, kui kõigi asjadega jooksma hakata ja kõigest hingest loota, et juhatatud suund vähemalt seekord õige on. Suure jooksmise järel hakkas lõpuks ka buss paistma ning jõudsime väga täpselt ning suure hingeldamisega lõpuks bussi peale, mis vähem kui minuti pärast ka juba väljus. Igal juhul jäi see jooks kauaks meelde :)

Mis veel esimesest farmist meelde jääb, on koera jalutamine. Nimelt said sa kaks 1 hinnaga, kuna kass ilmus ka iga kord kaasa ning kõndis paari meetri kaugusel kogu tee meiega kaasa, ükskõik kui lähedale või kaugele, kiiresti või aeglaselt me parajasti ei kõndinud. Tõeline loomade sõprus :)