Torre del Mar-ist 4-tunnise bussisõidu järel jõudsime Almeriasse, kus
esialgu veetsime paar tundi, otsides sobivat söögikohta ning süües, kuna
arvestades saabumise suhteliselt hilist kellaaega (16.30), olid enamik
söögikohti lõuna serveerimise juba lõpetanud. Õhtul saime bussijaamas kokku oma
uue hostiga, kelleks oli sedapuhku muusik hüüdnimega Ino. Ega aega ei saa ometi
raisku lasta minna ning seetõttu läksime Annaga kohe linna avastama, mis meie
valitud teekonna tõttu siiski suhteliselt müürirohkeks osutus. Hiline
mereandidest koosnev õhtusöök söödud, hakkasime pubisid-klubisid otsima ning
kuna Ino elukoht ei olnud kesklinnale just väga lähedal (30-40 minutit
kõndimist kesklinnast on Almeria kohta suhteliselt palju), valisime ühe
lähedalasuva pubi, kus õhtu sai veedetud lauajalgpalli ning kohalike noorte
kalameeste seltsis. Huvitaval kombel oli kalamehe amet kohalike noorte seas
siiski veel elus, kuid kahjuks oli see amet huvitavam osa neist ja vestlusest,
nii et lahkudes oli pigem kergendustunne.
Ilma suhtes peaks mainima, et Almeria on üks Hispaania vähima sademehulgaga
linnadest, kuid millegipärast juhtus nii, et meie 4-st Almerias veedetud
päevast (millest 2 olid poolikud päevad) olid mõlemad täispäevad vihmased. Ino
korterinaaber Antonio nõustus meile teisel päeval lahkelt linna näitama, kuid
kahjuks pööras ilm kiiresti halvemuse poole ning üsna pea olime läbimärjad, mis
tähendas, et vaatamisväärsustega tutvumisest ei tulnud eriti palju välja.
See-eest tutvustas Antonio meile head araabia teekohta ning restorani, kus
veetsime sooja saamise eesmärgil suurema osa pärastlõunast. Õhtul kokkasime
Annaga oma hostidele ning südaöö paiku suundusime kuulama Ino bändi, kel
parajasti samal õhtul esinemine oli. Muusikast tegid nad küll kavereid, kuid
esitus oli iseenesest hea ning vaid publiku teine vanusegrupp tekitas varsti
soovi lahkuda.
Ülejäänud aeg Almerias möödus puhates ja kuigi plaanisime ka külastada
kohalikke maa-aluseid sõjaaegseid käike, selgus kohapeale minnes, et vajalik
oli eelregistreerimine ning me ei saanud enam kohti. Asendasime selle käigu
siis chocolate con churros söömisega, mida ma juba ammu taga olin otsinud :) Viimane õhtu
linnas möödus väljas käies ning järgmisel pärastlõunal tegime veel väikese
tiiru koos Inoga linna peal ning asusime teele teise farmi poole.
Seljakotid jälle selga (ja ma kinnitan teile, et 80-liitrine seljakott
peaaegu täispakituna on ikka päris raske) ja bussiga Benahadux’i, kust teise
farmi töödejuhataja meid peale korjas. Teise farmi kohta peaks mainima nii
palju, et selle omanikuks oli habemik ja mingi õnnetuse järel ühe käega jäänud Luis,
kuid tema minu jutustustes ei figureeri, kuna tema läks kohe järgmisel hommikul
peale meie saabumist reisile Prantsusmaale ning meiega koos jäid sinna
töödejuhataja David ning Luisi tüdruksõber, kes pidi ka muidugi iga päev
lahkuma (aga lõpuks jäi pea terveks nädalaks sinna).
Teise farmi päevakava oli erinev: 7.00 oli äratus, mille järel oodati kõiki
ruttu hommikusöögiks farmi peamajja. Kuigi töö ise algas alles 8.00, muutus
David kiiresti pahuraks, kui kõik inimesed piisavalt vara hommikusöögiks kohal
polnud. Päeva jooksul pidi töötama 6 tundi ning oli enda valik, kas teed need
kõik hommikupoolikul või jagad hommiku ja õhtu vahel ära, kuid enamasti
otsustasime meie teha pikema hommikutöö, et siis hiljem niisama puhata, kuna
pärastlõunad kippusid seal ülipalavad olema ning 14-17 paiku oli suht võimatu
väljas töötada palavuse tõttu. Lõunasöögiks polnud ei kindlat kellaaega ega
kindlat tegijat ning asi käis põhimõtte järgi, et kes tahab, see teeb.
Selle farmi kohta tuleb kindlasti märkida, et see oli öko. Väga öko. Liiga öko.
Nii öko, et vee säästmine oli suur prioriteet ning hoolimata määrivatest
töödest ei olnud iga päev duši all käimine üldsegi mitte kombeks ning kuna
sooja vee saamiseks tuli gaasikütja mingil x-kombel tööle saada, ei olnud meil
võimalik ka ise pesemiste arvu suurendada. Majas oli olemas vannituba koos
WC-ga, aga kasutada tohtis ainult väljas asuvat 2 WC-d. Just nimelt kahte, sest
neil olid eraldi wc-d erinevate hädade jaoks (:D) ning sellest eraldatusest
kinni pidamine paistis nende jaoks tähtis olevat. Mõlemad wc-d olid muidugi
väga ökod, ilma mingi valgustuseta ning kahjuks ka suht madalate seintega, nii
et privaatsus tekitas pidevalt küsimust. Kell 8 õhtul läks juba pimedaks ning
pimedas wc-s käimiseks oli vaja taskulampe, mida oli kogu farmi peale ainult 2
ning mida polnud iga kord isegi võimalik leida :D
Liha selles farmis peaaegu ei söödudki, kuigi David jõudis meile juba
alguses ära mainida, et juhul, kui me kanaliha tahame, tuleb mõni farmi
kanadest või kukkedest ära tappa ning seletas meile mitmeid-mitmeid kordi,
millise rituaali ta loodusinimesena selle tarbeks läbi peab viima (rituaal
sisaldas kuuvalget ööd, mediteerimist, mingit humaanset tapmisviisi ning
millegipärast ka alastust). Mina õppisin juba kiirelt lihapakkumistest
keelduma, kuid rituaali kirjeldust ja pakkumist kuulsime ikkagi selle nädala
jooksul päris palju kordi.
Farmis oli ka 4 koera: üks koerapaar ja nende 2 umbes kuuvanust kutsikat. Kutsikad
olid küll nunnud, kuid neil tekkis harjumus kas meie varbaid või kingi närima
hakata, nii et jalanõude suhtes tuli alati ette vaadata. Samas harjusid nad
minuga väga kiiresti ära ja kuigi ma pole kunagi eriline koerainimene olnud,
oli päris naljakas näha neid minu juurde vänderdamas, et ma neid sügaksin või siis mu
jalgade juures end magama sättisid.
Esimesed 2 päeva veetsime maja üle värvides, ehk täpsemini öeldes üle lubjates,
ning minu osaks jäi vihmaveetorude ja maja värvimine ülevaltpoolt, mille jaoks
pidin ronima katusele ning seal põlvitades või lesides siis värvima. Hiljem
aitasin muidugi ka maja tavakõrguselt värvida ning Anna värvis redeli otsas
neid kõrgeid alasid, mida ma katuselt polnud ulatanud. Alguses tundus see töö
mingi rohimise kõrval küll parem, kuid teise päeva pärastlõunaks oli see meid
korralikult ära tüüdanud. Kolmanda päeva algul koristasime all orus asuvat
koobast, kuid kui üle poole asjadest oli juba välja tassitud, otsustasime ühe
suure roti tõttu kedagi teist sinna appi saada ning maja juures anti meile
hoopis uus töö. Kolmapäevaks olin ma meie magamistingimuste tõttu ka
külmetunud, kuna me magasime ühes puust hütis, millel olid suht õhukesed seinad
(ja ei mingit elektrit) ning kuna mul oli algul külm, sain peale ühe suure
sooja teki. See tekk osutus aga liiga suureks ja soojaks ning millalgi öösel
hakkas mul nii palav, et poolunes lükkasin teki kõrvale ning nii saingi
higisena külma. Nii et järgmised 2 päeva valvati mu tervise järgi ja ma sain
lihtsamad tööd maja lähedal, millega kaasnes küll liiga palju Davidi
seltskonda, aga enda mugavuse mõttes oli nii siiski lihtsam.
Teise farmi puhul olin juba esimesel õhtul mõelnud, et kus me küll sattunud
oleme ning hoolsalt lugenud päevi lahkumiseni. Mida aeg edasi, seda rohkem küll
harjusin, kuid ära minna tsivilisatsiooni keskele ja elementaarsete mugavuste
juurde oli siiski hea. Nüüd tean ma vähemalt enda kohta, et liiga öko mulle ei
sobi :)
Selle teise farmi kohta on küll palju rohkem lugusid rääkida, aga kõik ei
tule siinkohal ka meelde või ei haaku hästi ajakavaga, nii et tõenäoliselt
kuulete midagi selle farmi ja inimeste kohta veel minu käest hiljemgi :D
No comments:
Post a Comment