Verstapostid

Jällegi on metsikult aega möödunud viimasest postitusest – millegipärast kipub olema nii, et mida rohkem asju tekib, millest rääkida, seda vähem tekib tahtmist seda pikka kirjutamistööd ette võtta. 2 piparmündi-šokolaadi jäätisetorbikut hinge all, otsustasin praegu päikesepaistelisel päeval mugavas toolis hispaaniakeelse muusika saatel selle ülesande siiski ette võtta ;)

Alustan siis viimastest nädalavahetustest oma lapsehoidjatöö kestel:

• Mõned nädalad tagasi võtsime kambaga ette järjekordse hilisõhtuse fotosessiooni ning seekord otsustasime kõik end korralikult üles lüüa. Minu puhul seisnes see eriti tugeva meigi ja imeliku soengu kasutamises. Üllataval kombel ei peletanud meie ülepingutatud ja abstraktne välimus inimesi sugugi eemale ning leidus palju, kes soovisid meiega pilti teha või tulid niisama rääkima. Kristi kuldseks võõbatud nägu leidis eriti võimast tähelepanu :) Enne väljaasumist tegin nalja pärast mõned pildid ka Siiri blondi parukaga, mis mulle üllataval kombel päris hästi sobis, nagu ka allpool näha võite:
• Järgmisel õhtul pärast fotosessiooni veetsime toredalt aega muusika saatel eelmisel õhtul klõpsitud paarisada fotot imetledes ja naerdes – tekkis parajalt eepiline tunne ”We are young” laulu saatel mingit erilist lollitamispilti vaadates, sest varsti enam selliseid asju niisama lihtsalt ei tee, kui oma uue tööga alustan.
• Ühel järjekordsel reede õhtul jalutasime oma eestlaste grupiga Londoni araablaste linnajagudes ning mingist hetkest hakkasime tänaval lihtsalt eesti süldilaule laulma. Kell oli küll juba üle südaöö ning palju nägijaid/kuuljaid sellel retkel polnud, kuid imestunud pilke kohtasime sellegipoolest oma kassikontserdi ajal :D Araabiapärane õhtusöök oli õhtu tipptunniks, millest mulle sobis eriti grillitud halloumi, mmmm....
• Muude õhtusöökide/šoppamise/turgudel tuulamise vahepeal käisime Theo’ga ka London Dungeon’is (ehk eestipäraselt siis Londoni vangikoopas), kus pidid koos olema linna ajaloo õudsemad hetked ning legendid, mida oma rolli sisse elanud näitlejad suure elavusega seletasid. Muuhulgas kuulusid sinna ka inimeste ehmatamisega tegelevad tüübid, tooli seest tulev õhk, togimine ja sosinad ning paar lõbustuspargisarnast sõitu, mis olid muidugi vajaliku õudusega kohandatud (näiteks sisaldasid 3D kujutisi lähemale kihutavatest vaimudest). Seda käiku soovitan teistelegi, kes põnevust otsivad ja õudusjutte kulda tahavad :)
• Paar nädalat tagasi toimus ka kuulus Notting Hill karneval, mille kohta juba mõnda aega enne häid muljeid kuulsin. Nii et esmaspäeval (täiskasvanute päeval; pühapäev oli olnud laste päev) väisasime ka seda üritust, ainult et saime suure pettumuse osalisteks: nimelt oli seal vähe muusikat tegevaid bände ning kostüümides inimesi ning väga suurel hulgal eriti paljastavalt riietatud poolpurjus inimesi, kellest enamik ei paistnud sugugi olevat põlised inglased. Nii et ebameeldiv käitumine ning metsik trügimine olid selle lühikese käigu suurteks osadeks. Ürituse kuulsus kuulsuseks, aga kogemusena seda korrata ei kavatse – kui juba, siis minna mõnele korralikul karnevalile, nagu näiteks Rio karneval.
• Ühel laupäeval võtsime Theo õhutusel ette ka lennutrapetsi kursuse, mis sisuliselt on ühe tsirkuse poolt korraldatud kursuse nende õhusolevate trapetsite ja asjade peal. Kogemusena oli ülilahe, aga päris paljude meetrite kõrgusel käega tühjast õhust trapetsipulka kombata ning lihtsalt platformilt ära hüpata oli esimene kord ikka väga hirmutav. Kõiki trikke ma lõpuks teha ei suutnudki, aga vähemalt tagurpidisaltoga õhus sain hästi hakkama :) Mõlemad allolevad pildid on lihtsalt illustreerivad ja võetud korraldava tsirkuse kodulehelt:

 

• Ann lendas vähem kui nädal tagasi Londonisse ning eelmisel nädalavahetusel veetsime nii laupäeva kui enamiku pühapäevast kesklinna kandis ringi käies ja vaatamisväärsustega tutvudes, mille käigus jõudsime ka hiinalinna imelikke maiustusi maitsta. Maitse poolest olid mu lootose kuukook ja Napoleon imelikud ning kuivad, aga kõhu täitsid metsikult kiiresti. Ning Harrods hoidku alt, sinna läheme veel varsti tagasi :D

Praegusest olukorrast siis nii palju, et eelmisel neljapäeval oli mu viimane lapsehoidmispäev ning ma loodan, et seda väga pika aja vältel! Kuulsin küll viimaste päevade jooksul mitmeid ütlusi nagu ”ma ei taha, et sa ära lähed”, ”ma hakkan sind igatsema” ja ”ära mine”, aga nendele järgnesid ikka suhteliselt ruttu järjekordsed tülid ja jonnihood, nii et lahkumisel mul pisarat silmis siiski polnud. Võib-olla tekib härdus millalgi hiljem (või ka mitte...). Mu järglane, rumeenia tüdruk, pidas kuuldavasti ainult 1 päeva vastu, enne kui alla andis.

Lastele meeldis mu mp3 mängijat näppida ning mu muusika kuulamine tegi neile suurt lõbu. Mõned laulud (nagu näiteks Michel Telo ”Me odeie”) leidsid suurt heakskiitu ja pidevat kordamist, samas kui mõne muu laulu puhul oli kommentaariks ”Küll see on ikka naljakas muusika”. Isegi Smilers’it kuulas Z päris suure huviga.

Sellel nädalal on veel üks tähtis sündmus – nimelt teen ma viimast korda finantsuudiseid. Kes mu graafikut vähegi tunneb, teab, et viimase 2 aasta jooksul olen iga neljapäeva õhtul teinud ülevaateid eesti rahandussektorist, kuid praeguse eesoleva reisiga ning järgmisest aastast algava püsitööga pole mul selleks enam aega ning üks verstapost saab jälle selja taha jäetud. Neid on viimaste kuude jooksul ikka päris mitu olnud seoses asjadega, mida ma enam tulevikus ei tee. Kuigi praegu tunnen tuleviku suhtes põnevust, pakkus rutiin siiski mingi turvalisusetunde.

Oma uue tööga on nüüd lõpuks kõik formaalsused täidetud. Isegi endine korteriomanik Rootsist suutis 5 nädala möödudes lõpuks mulle vajalikud kirjad teele saata. Nüüd jääb üle vaid oma alustamiskuupäeva kohta kinnitus saada ja siis juba jaanuarit oodata.

Jõudumööda tegelen ka juba reisiettevalmistustega, mis siis tegelikult tähendab, et kui viitsimist on, teen jälle mingi väikese asja ära :) Ostsin just oma lennule lisapagasi, sest vastupidiselt minu esialgsetele optimistlikele lootustele pole 1.5-kuusele seljakotimatkale mõtet minna ainult käsipagasiga, sest sinna ei maju vajalikud asjad ära ning tuleks väga ruttu hakata juba kohapealt uusi asju ja kotte ostma. Ryanair’ile omaselt maksis mu lisatud pagas pea sama palju, kui lennupilet ise enne. Nüüd ootangi oma interneti teel tellitud uue suure seljakoti saabumist, et peale seda vaikselt pakkimisega algust teha. Vähem kui nädala pärast olengi juba päikeselises Hispaanias :D Hasta la vista, baby!

Lõõgastudes

Kuulsin Some Nights laulu esimest korda paar päeva tagasi ja sellest ajast saati on see mind kummitanud/meeles mõlkunud. Hästi mõnus meloodia :)

Vahepealse paari nädala jooksul on jälle nii mõndagi toimunud, millest ma kiiresti tagantjärgi ülevaate proovin anda.

Lapsed - nendega läheb jälle hooti. Üldiselt olen ma nüüd täiesti omaks võetud, aga väikseid tülisid tuleb ikka ette. Eelmisel nädalal tulid lapsed mingi hetk minu tuppa ja Z märkas aknalaual kuivanud lilli (mille ta ise oli mulle korjanud mõned päevad varem) ja hakkas hullult muretsema, et lilled ära surevad (mida nad olid juba ammu teinud) ning tõi kohe topsiga vett ja asetas lilled sinna sisse. Needless to say, lilled on ikka sama surnud, kui varem, aga vähemalt ilusas tumeroosas topsis. 

Kui ma nädalavahetuseti välja lähen, on mul alati hüvatijätukomitee heade soovide, muside ja kallistustega, mis kuidagi lõppeda ei taha, nii et ma pea iga kord sõna otseses mõttes jooksen bussi peale. See on see laste eest hoolitsemise südamlikum pool.

Üle-eelmisel nädalavahetusel veetsime Theo-ga terve laupäeva Londoni peal. Alguses läksime BT London Live üritusele, mis oli BT poolt olümpia auks tehtud. Olime Victoria pargis, kus oli lava esinejatega, 3 suurt ekraani olümpia jälgimiseks, võimalused erinevate spordialade proovimiseks jne jne. Pärastlõunal läksime edasi tänavatele kõndima ja erinevaid turgusid uurima, ning ma lõpetasin 2 uue seelikuga (mõlemad pärit Koreast) ja 2 kleidiga :)  Varaseks õhtusöögiks sai tänavalt ostetud meekana koos nuudlitega (mmm, seda võiks kas või iga päev süüa) ning õhtul saime ühes Singapuri restoranis kokku paari Theo sõbraga, mille käigus proovisin päris mitut uut rooga. Joogiks oli cin cau sojapiimaga ning piima sees olevad asjad on tegelikult tarretise või želeetükid, mis on peenikesteks ussikujulisteks ribadeks tehtud.

Mulle meeldib Chinatown'is ringi kõndida - seal on alati nii palju erinevaid restorane ja tänaval müüdavaid roogasid, nii et alati saab mõistliku hinnaga midagi uut proovida. Atmosfäär on ka hoopis teistsugune, kui näiteks Oxford Street'il või muudes rahvarohketes kohtades. Ja eriti mõnusad on erinevad turud, kus müüakse igasugu pudi-padi nii et alati tekib tahtmine juba oma kodu omada, et ilusaid asjakesi sinna osta!

Tolle laupäeva õhtu lõpetasime stand-up comedy't kuulates/vaadates. Valisime internetist ühe koha välja ja broneerisime piletid ning 2-tunnise show käigus pidi esinema 5 erinevat komödianti. Tegelikkuses olid nendest naljakad ainult see teadustaja, kes kõigi esinemiste vahel natuke rääkis, ja esimene esineja. Ülejäänud olid kas lihtsalt igavad või liiga imelike naljadega teemadel, millest ei tohiks naljatada. Aga vähemalt oli see kogemus omaette ning mõnes teises kohas võiks kindlasti uuesti proovida!

Eelmine nädalavahetus möödus eestlaste vaimus ning oma väikese seltskonnaga saime kokku nii reedel kui laupäeval. Viimasel neist veetsime palju aega tehes pilte, millest enamik olid naljakad/imelikud/over-the-top. Facebook'is on mõned pildid üleval, kuid paremad on kõik välja jäänud. Ning õhtusöögi kõrvale sai kuulatud eesti süldimuusikat, alustades Ämmamoori majast ja lõpetades Ämblikmehega ("oo kallis ole minu ämblikmees..") :D Südaöö paiku kesklinnas Leicester square'i juures algas uus pildistamissessioon, millest said seekord osa ka paljud välismaalased - kas siis lihtsalt jälgides ja imestades või ka ise pildi peal olles. Mingid (ilmselgelt) purjus brasiillased olid veel eriti järjekindlad ja üritasid suudlusi välja norida, enne kui oma lipu lehvides torssis minema kõndisid.

Paar nädalat tagasi klubis kohatud araablane on vaikselt ikka veel pildis ja üritab endast normaalset muljet jätta, peale paari nädala tagust mitte eriti hästi lõppenud väljaskäimist. Kuid paljude sõnumite saamine häirib mind ikkagi - ühe ja sama vestluse arendamiseks pole ju vaja saata 4 sõnumit 2 minuti jooksul!? 

Sel nädalal on mu siinne pere rohkem kodus olnud ja nii eile kui täna sain pool päeva vabaks. Mille eest nad mulle tõenäoliselt muidugi ei maksa, aga vahet pole ka. Puhkus on siiski taevalik! Istun praegu voodil, kirjutan blogi ja ootan, kuni koristaja lahkub, et siis lõunat teha, võib-olla telekat vaadata ja edasisi käike plaanida. Pehme nahkdiivan juba kutsub mind!

Tõusud ja mõõnad

Vahepeal on jälle terve nädal möödunud ilma ühegi sissekandeta. Millegipärast kipub tihtipeale nii olema, et kui midagi kirjutada oleks, siis ei ole üldse aega või viitsimist, nii et lõpuks kirjutama asudes on suurem osa muljeid juba meelest läinud.

Igal juhul vahepealse nädala jooksul olin 4 päeva lastega täiesti üksi (noh, peaaegu. üle 7-8 tunni päevas igal juhul) ja selle aja jooksul on olnud hulgaliselt paremaid ja halvemaid hetki. Lapsed võivad olla ühel hetkel täielikud inglid ja järgmisel hetkel tülitsema või jonnima hakata, nii et peaaegu ühelgi argipäeval ei saanud närvid täielikult puhkust. See-eest nädalavahetusest otsustasin viimast võtta ning reede õhtul otsustasime Signe ja Kristiga natuke pubis istuda. Asjaolude tõttu kujunes õhtu aga hoopis teistsuguseks, ning peale mõnusat jalutuskäiku, külmutatud jogurtit ja tüütu jaapanlase maharaputamist lõpetasime hoopis 3-4 tundi klubis tantsides, Mac-is kõhtu täites ja varahommikuses Londonis jalutades. Tagasi koju jõudsin peale kella 7 hommikul. 

Laupäeva pärastlõuna ja õhtu veetsime Theo'ga mööda Londonit jalutades ja üüritube vaadates. Ning traditsiooni jätkates käisime ka iganädalasel õhtusöögil, mis seekord oli Giraffe'i nimelises restoranid. Nende grillkana quesadillad olid tõesti suussulavad ning valgustus ka hästi mõnusates toonides, nii et mingi aeg plaanin sinna kindlasti tagasi minna, kui Liverpool Street Station'i juurde satun.

Reede öösel klubis kohatud tüüp saadab sõnumi sõnumi järel. Ma ei tea täpselt, mis on piir normaalsuse ja tüütuks muutumise vahel, aga tema on selle juba ammu ületanud. Seetõttu võtan mina vastamiseks oma aja. 10 tundi tundub praeguseks sobiv paus olevat.

Pühapäeval võtsin ette väikese shoppingu ning lahkusin matkasandaalide, kehavõi, kõrvarõngaste ja pähklitega. Kehavõi oli sellise magusa lõhnaga (väidetavalt Brasiilia pähklite omaga), mis automaatselt midagi meelde tuletama hakkas, aga ma ei suutnud kohe kuidagi meelde tuletada, mida täpselt. Hilisõhtul peale dušši seda peale määrides tuli äkitselt lightbulb moment - see kehavõi oli täpselt teekoogi lõhnaga. Kes mäletab veel seda teekooki, mis oli kohev, täidetud valge võise kreemiga, pealt kaetud tuhksuhkruga ja seda müüdi kunagi ammu vist Talupoes ja Väikeses Poes. Igapäevane nostalgialaks vähemalt lähipäevadeks tundub olevat garanteeritud :)

Londoni suvine soojus on nüüdseks asendunud mõõduka jahedusega ning paistab, et minu minimaalne päevitus niipea veel lisa ei saa. Oh well, kes mind korraliku päevitusega enam mäletabki :D

Kuivanud lilled aknalaual

Vahepealse paari päevaga on ka Londonisse lõpuks soe suvi kohale jõudnud. Täna oli juba üle 20 kraadi ning järgmisteks päevadeks lubatakse veel rohkem, nii et neljapäevaks progressiivselt juba 27 kraadini :)

Kuna siingi algas lõpuks koolivaheaeg, on mõlemad lapsed nüüd päevad läbi kodus ja teisipäevast alates pean neid üksi lõbustama hakkama. Täna oli pühapäev ja seetõttu mulle vaba, kuid veetsin siiski enamiku pärastlõunast selle perega aias, mängisin lastega ja sõin grillitud toitu. Ivika, sul oli õigus - grillitud halloumi on superhea! Muul ajal sai lastega koos trampliinil hüpatud (kuna nad absoluutselt nõudsid mind sinna), peitust mängitud, jalgadega minibasseinis sulistatud ja jäätist ning grill-liha söödud. 

Enne kõike seda tegin Londonis ka oma esimese trenni, joostes lähedalasuvasse külla suurde kaubanduskeskusesse, kus oma riietevaru paari pluusiga täiendasin (et lastega mängides oleks riideid, mida määrida ja millest absoluutselt kahju poleks) ja siis tagasi lonkisin.

Siiamaani on need paar päeva hästi läinud. Siinne pere on tore ja lapsed harjuvad minuga üha rohkem, kuigi proovilepanemist veel siiski on. Reedel oli veel paar last külas playdate'il ning ootamatult suureks hitiks kujunes minu tehtud imetilluke ristikheinaõitest pärg, mille L-ile tegin ning mida tema sõbranna ka kohe tahtma hakkas. Z aga korjas ise mulle paar ristikheinaõit, mis mul praegu aknalaual seisavad ja küllaltki kuivanud väljanägemisega on. Aga nunnu žest oli see siiski!

Neljapäeval Theo juurest ära kolides tahtsin tingimata enne kella 4 pärastlõunal metroojaama jõuda, sest 4-7pm on tipptund ning minu marsruudiga oleks hinnaks tõusnud 4.40 GBP üks ots 2.90 GBP asemel. Plaanid olid muidugi head, kuid mitme viivituse tulemusena sain oma kohvritega liikuma hakata siiski alles suhteliselt hilja, nii et õigeks ajaks kohale jõudmine oli suur kahtlus. Kinnitasin siiski endale teekonna vältel, et "jõuan enne 4 kohale, jõuan enne 4 kohale" ning lõppude lõpuks seda ka tegin, kuigi ka minu suur uus kohver sai selle käigus oma osa, kaotades ühe toetuspulkadest, täpselt nagu vana väike kohver. See hakkab minu kohvrite tunnusmärgiks muutuma - ootamatult kaotatud toetuspulk :D Kohvrite transport muidugi oleks võinud olla ka paras katsumus, sest erinevalt Stockholmist pole siin igal pool lifte metroo juurde ning liikumine kahe kohvriga, millest üks on suur ja kaalub üle 20kg, treppidest üles-alla on raske ja aeganõudev. Paistab siiski, et Inglismaal on džentelmenlikkus veel täiesti au sees, sest 90% juhtudest trepi juurde jõudes ja aeglustades leidus keegi mees, kes pakkus kohvri tassimisel või ka lihtsalt rongivagunisse tõstmisel oma abi. Minu lihased elasid kõik selle peaaegu ilma vaevata üle ;)

Laupäeva pärastlõunal otsustasin, et elan küll kesklinnast suht kaugel, aga tervet nädalavahetust siiski siin ei veeda. Niisiis sai Signega kokkusaamine kokku lepitud ning peale jalutuskäiku ja Hyde Park'is muru peal istumist otsustasime ühe eestlase peetavasse pubisse tere ütlema minna. See tere viis edasi uute tutvusteni ning lõpuks veetsime lõbusaid tunde ingveriõlu proovides ja laial valikul teemadel vesteldes nii eestlaste kui välismaalastega. Rohkemgi laupäevaõhtuid võiksid sellised olla! :)

Ja järjekordselt sain kommentaare, et näen iirlase moodi välja ning pean vaid oma aktsenti veel harjutama, et ehtsa iirlase mulje jätta.

Lõpetuseks link ühele mu hetke lemmikumale klaveripalale. Jon Schmidt (mu lemmikpianist) on üks inimene kooslusest nimega Piano Guys, kes on viimaste kuude jooksul hulgaliselt klaveriseadeid teinud - nii originaallugusid kui instrumentaalversioone tuntud poplugudest. Jon Schmidt'i lood kõlasid mul pidevalt taustal freelance tööd tehes, kuna sõnadeta klaverimuusika on ideaalne viis natuke lõõgastuda, kuid mõtteid siiski töö juures hoida. Nimelt sõnadega muusikat kuulates kipun ma automaatselt sõnadele keskenduma ning ei saa sama edukalt kõrvalt muud tööd teha. Klaverimuusika ongi lahenduseks :) Ja kunagi võtan ma klaverimängu veel suurelt ette, sest aastaid pärast klaveridiplomi saamist tekib iga kord mõne klaveri juurde sattudes tugev tahtmine ennastunustavalt klimberdama hakata.

Abrazar la vida (emmata elu)

Tänane meeleolu:

See laul on mulle juba ammu meeldinud, kuid tänase meeleoluga läheb laulu positiivsus veel eriti hästi kokku :)

Londonis on praegu selline mõnus atmosfäär: ilm pole küll alati just suurem asi, aga õhkkond ise on parajalt kiire ja varieeruv ning alati on võimalik leida oma tujule vastav tegevus või koht. Viimastel päevadel olen lõuna ajal proovinud erinevaid valmislõunaid Tesco-st, mis tuleb lihtsalt ahjus üles soojendada ning suuremates poodides on ikka päris hea toiduvalik, nii et olen söönud loomalihalasanjet, shepherd's pie-d ning täna siis krõbedat paneeritud kana, lisandiks datlid. Mmmm... Õhtul läheme Theoga välja sööma - otsustasime nimelt teha traditsiooniks minu siinviibimise ajal iga nädal korra kuskil õhtust söömas käia, et proovida erinevaid restorane ja toite ja nautida kasvõi väikest osakest Londoni üli-ülisuurest toidukohtade valikust. Ma ei tee nalja, mõnel tänaval on sõna otseses mõttes 10 toidukohta järjest ning nähtavasti jätkub neile kõigile ka kliente.

Paar päeva tagasi õhtusel jalutuskäigul Thames'i kallastel nägin sellist pilti:

Kunstnik tahtis endale reklaami teha ja samal ajal ka raha koguda, nii et tegi liivast sellise kujutise jõekaldale, kirjutas alla äärde oma mailiaadressi ning pani välja ka alused, kuhu inimesed siis ülevalt piirete äärest münte viskasid. Originaalne, mis?

Ja lõpetuseks väike meenutus sellest, mis juhtub ema kätega, kui koju minnes kõik oma küünelakid kaasa võtan. Iga küüs eri värvi:

Suhkur ja kiirelt kiinduvad lapsed

Täna oli üle mitmete päevade lõpuks esimene soe (peaaegu) suveilm siin Londonis. Mina veetsin sellest ajast 3 tundi ringi kõndides, Argose poe jahil, et sealt endale üks paksem tekk osta mille peal saaks öösel magada. Viimased paar päeva olen Theo juures crash'inud ja kuigi muidu on siin tore, on kõval põrandal magamiskotis magamine paras katsumus. Jalad lähevad väga ruttu külmaks ja mõlemal ööl olen vähem kui poole ajast ka tegelikult maganud ja alles siis, kui mitu paari sokke ja kampsun ka juba peale tõmmatud. Nii et sobiv Argos lõpuks üles leitud (kuna esimesena külastatud poes polnud mulle vajalikku toodet), on mul nüüd loodetavasti piisavalt pehme tekk küljealuseks. Aga päike oli mõnus :) Tundub, et mulle hakkas isegi õrnalt natuke päevitust peale jääma :)

Hiljuti soovitati mul lugeda raamatut nimega "The Sugar Blues" suhkrust ja selle kahjulikust mõjust inimestele. Soovitan soojalt, kuigi lugemise kõrvaltnähtudeks on peaaegu kadunud magusaisu ja poes erinevate toitude koostisosade ülitäpne jälgimine :) Põhimõtteliselt see raamat näitas läbi arvukate näidete ajaloo vältel, et inimkeha pole loodud suhkrut töötlema (process) ning seetõttu on suhkrul keha tasakaalule kahjulik mõju, ning paljud erinevad tervisehädad saab ära hoida võimalikult suhkruvaba dieediga. Ega alguses poleks ise ka uskunud, et mina šokolaadist ja kookidest eemale hoian, aga nt viimase nädala jooksul ei ole küll kordagi isu tekkinud. Muidugi saab suhkrust ja rafineeritud jahust vaba toitumine küllalt keerukas olema, eriti kui parajasti ise toitu ei valmista, aga vähemalt on motivatsioon olemas :) Päris kõikide raamatus toodud näidetega ma ei nõustu ja sisemine econometrician lööb aeg-ajalt välja küsimustega Kus on tõestus? Kuidas sa selle ja selle faktori mõju kontrollisid? jne, aga üldkokkuvõttes on raamat mõjus.

Nagu varemgi kirjutatud sai, otsustasin Londonis vähemalt esialgse perioodi jaoks endale au pair'i koha otsida, et vältida tegelemist kindlustusnumbri, maksude, olümpia tõttu raskendatud elukohaotsingutega jne. Praeguseks leidsin ühe koha Põhja-Londonis, kus alustan neljapäeva õhtul. Kuigi suhtlesin suht paljude peredega (ja uskuge mind, osad neist olid väga imelike nõudmistega), oligi see pere esimene, kellega kohtusin ja kohe sobisidki. Peres on kaks last, 6-aastane tüdruk L. ja 3-aastane poiss Z. (anonüümsuse mõttes lühendan nende nimesid) ning kui ma pühapäeval perega kohtuma läksin, harjusid mõlemad lapsed minuga ülikiiresti ära, pidevalt nõudsid, et minuga mängida saaksid ning juba umbes tunni pärast teatasid oma emale, et tahavad kindlasti mind enda juurde au pair'iks. Ning päev hiljem tehtigi mulle pakkumine :) Eks siis näha ole, kuidas kahe lapse lõbustamine koolivaheajal välja hakkab nägema, aga väljakutse saab see kindlasti olema. Kes teab, kuna see lastekantseldamise kogemus ära kulub ;)

Ja viimaks, sattusin sellise 100-asja lingi peale (http://100things.com.au/), kus blogi autor põhimõtteliselt kirjutas üles 100 asja, mis ta oma elu jooksul ära teha tahaks ning hakkaski neid järjest tegema. Tal on olnud ka palju järgijaid, st inimesi, kes enda nimekirja tegema on hakanud, ning kuna see idee tundus põnev, otsustasin ka üheks nendest hakata. Muidugi ei kavatse ma nimekirja täitmisest oma põhitegevust teha, aga tore on teada hunnikut (suhteliselt hullumeelseid) asju, mida teha tahaks - eesmärgi seadmine on hea algus selle täitmisele! Oma 100-nimekirja (millest 94 on praeguseks koos) ma siin vähemalt hetkel küll veel ei jaga, aga väikse insight'ina võin öelda, et selles on kirjas ka asjad nagu benjihüppe tegemine, laulu kirjutamine ja mõne suure mäetipu vallutamine!

Nagu tänaval olev silt mulle täna ütles: "Oi! You there! Smile!" :)

Fragmendid Mirjam nr 1-lt

Järjekordselt on mitmeid nädalaid möödunud viimasest postitusest, kuigi kavatsesin juba varem oma mõtteid/elamusi kirjeldada. Seetõttu tulebki jälle fragmenteeritud postitus - lugejasõbralikum (loe: sest ma ei viitsi seda kõike ühtseks jutuks kokku panna).

***

Rootsist Eestisse

Rootsijäetud kohvrid ja asjad õnnestus mul paigutada paari tuttava ja sõbra juurde nii et sellega said asjad ühele poole paar päeva enne Stockist lahkumist. Stockist lahkumine oli siiski veel omaette tegu: nimelt jäi mul peale Rootsi-jäävate asjade ärapaigutamist alles ainult 1 väike käsipagasimõõdus kohver ning paar riidest kotti. Kuna kaasavõetavate asjade hulk ei paistnud varem nii suur olevat, lootsin need niimoodi siiski ära mahutada. Lahkumispäeva (28. juuni) hommikul viimast pakkimist tehes selgus aga, et sellisel juhul lähevad kotid pungil täis, neid tassida on ebamugav ja hulk asju tuleks maha jätta/ära visata. Kuna laev lahkus 17.45 õhtul sadamast ja vähemalt pool tundi enne tuli sadamas olla, kavatsesin kella 4-st kodust lahkuda. Niisiis, 2.5 tundi enne seda (13.30 päeval) läksin Skärholmenisse uut kohvrit ostma, ja tegin seda muidugi jala (3km) sest nii nädalakaart kui ribapilet metroo jaoks olid otsa lõppenud. Skärholmenis sõi pangaautomaat ilusti mu SEB kaardi ära (yay! väites, et parool, mida olin viimased 5 kuud kasutanud, on äkki vale) ning teise kaardi pealt raha võttes õnnestus lõpuks siiski kellegi indialase käest saada suht suur kohver ainult 330SEK-iga (tavapoes olid sellised alates 600-700SEK). Ruttu tagasi ja asju kohvrisse toppima ning finantsuudiseid ette valmistama, sain lõpuks natuke peale kella 4 teele asutud. Metroojaamas, kus pidin endale ühekordse pileti ostma, oli aga järjekord. Natukese ootamise peale sain siiski metroosse ja hingasin kergendatult. Kell oli 16.20. Kohe järgmises peatuses jäi metroo aga seisma ja valjuhäälditest tuli teade, et viimase vaguni uksed ei lähe kinni ja nad uurivad asja. Närvid pingul (sest selliste olukordade puhul ei tea kunagi, kas nad peatuvad 5 minutit või tund aega), sain sõnumi korteriomanikult, et peaksin temaga kokku saama, et elektriarve ära maksta. Niisiis hakkasin oma rootsi keeles talle seletama, et me ei pidanudki kunagi elektrit muust arvest eraldi maksma. Temapoolsete pidevate sõnumite vahel õnnestus mul talle see lõpuks siiski selgeks teha ja asi lahenes tema suurte vabanduste saatel. Pool 5 hakkas rong ka lõpuks edasi liikuma, kuid alas! vähem kui poole tee peal aeti kõik rongist välja, et see enam peale Hornstulli edasi ei lähe. Selleks ajaks oli kell juba 16.45 ja mul max pool tundi, et sadamasse jõuda, mis oli veel kilomeetrite kaugusel. Siiski tuli uus rong suht kiiresti ja 5-ks jõudsin Gärdetisse, kus oma 2 kohvrit kiiruga järgi vedades lõpuks piletid printisin ja pardale läksin. Pole vist tarvis mainidagi, millise kergendusega ma oma kingad jalast võtsin diivanile lesima läksin.

Paistab, et Rootsi transpordisüsteemile ei meeldi, et ma välismaale lähen. Juba mitme viimase välismaareisi puhul on metroosüsteem ajutiselt korrast ära läinud just siis, kui ma oma teekonda alustan :D

***

Eestis

Veetsin siis nädal aega Eestis puhates ja perega aega veetes: oli tore teid kõiki uuesti näha ja kallistada ning igal juhul olen ma ju suht lähedal. Pikad vestlused emaga olid veel eriti nauditavad ning Yatzee mängus tegin ma talle ikka pidevalt pähe :) (välja arvatud need korrad, kus ma ei teinud). Aga kokkuvõttes rahulik ja mõnus koduskäik koos ilusa vahepõikega Viljandisse.

Kodunädala kolmapäeva õhtul käisime Liisuga ka klubis ja jäin seal pikemalt rääkima ja tantsima ühe bakalõpetajaga. Kogu see Club Tallinna atmosfäär pani mind mingil hetkel ikka nii täiskasvanuna tundma: algul vaatad, et bakalõpetajad on nii noored, ja siis naerad koos bakalõpetajatega keskkoolilõpetajate rohkuse (ja vahel ka käitumise üle) üle klubis. Kes praegustest lugejatest mäletavad seda laulu:

Freestyler.... Kui sa seda ei mäleta, siis häbene ennast :D Igal juhul klubis tuli ka see laul, ja kasutasime seda nooremate eristamiseks: need, kes laulu alguse peale juubeldamise asemel imestavate nägudega seisma jäid, pidid kindlasti liiga noored olema, et seda laulu omal ajal mäletada.

***

Londonisse

Eelmisel reedel asusin teele Londoni poole, et vahepealsed pool aastat enne Rootsi naasmist (või vähemalt enamuse osa sellest ajast) siin veeta. Teekond ise möödus suht rahulikult ja peale uue pangakaardi äratoomist käisime Ivikaga lõunal ja muljetasime edasisest. Lõuna sai isegi liiga ruttu läbi...

Lend ise möödus tavaliselt ja suhteliselt sündmustevaeselt. 

Muide, tollel samal reedel sain oma Londoni numbri kõneposti teate mingist keelefirmast, kel oli välja pakkuda mingi eesti keelega seotud positsioon Londonis. Kahjuks oli aga nii, et kui neile hiljem tagasi helistasin (u 4 tundi peale nende esialgset kõnet), olid nad positsiooni juba täitnud, sest see töö ise pidi algama juba sel esmaspäeval. Kes mind tunneb, teab hästi mu harjumust hoida telefoni hääletu peal ja mitte eriti tihti seda kontrollida, ning ka tagasihelistamise asjus pole ma just eriti kiire inimene... Heaks õppetunniks, et hiljem reageeriksin kiiremini, sest võib-olla oleks see media researcher just hea ja sobiv töö olnud. Aga egas midagi, alati tuleb uusi võimalusi ka ette.

Siiamaani olen Londonis iga päev ette võtnud pika jalutuskäigu, enamasti koos kaaslastega ja vähemalt paaritunnine. Jalgadele annab see muidugi tunda juba, kuid tuju on alati hea :)

Muide, misiganes hulle jutte te olete kuulnud Londoni ilmast ja pidevast vihmast, see vastab täiesti tõele. Seekord siin olles pole olnud päevagi, kus poleks sadanud, ning vihmavari või vihmakeep on täiesti asendamatu aksessuaar. Pühapäeval koos Kristiga pikka jalutuskäiku tehes võtsin järjekordselt vihmakeebi kaasa ning mingi pubi juurest tuli kahelt noorelt mehelt kommentaar: "Oh, how practical!"  ja jäid järele vaatama. Sellise vihmakliimaga linna kohta on praktilisusel siin küll väga vähe kohta, peaks mainima.

***

Mirjam nr 1

Kuna mu praeguses peatuskohas pole ma ainus Mirjam ja kui keegi hüüab "Mirjam", on alati vastuseks "kumb", olen mina ajutiselt ümber nimetatud "Mirjam nr 1"-ks ja minu väike nimekaim siis "Mirjam nr 2"-ks. Päris naljakas, kaudselt kõlab nagu mingid lordid kui iidsed suguvõsad, kus nime taga alati mingi II, III või suurem järjenumber asub :D

*** 

Tööotsingutest

Kellega olen täpsemalt rääkinud, see teab, et minu reisihimu ja Hispaania-vaimustus on võtnud uue suuna ning praegu kaalun tõsiselt selle poole aasta jooksul nii 1-1.5 kuust retke sinna riiki. Seljakotimatk - üks kord ikka esimene kord :) See aga tähendab, et võimalused Londonis mingit normaalset tööd leida on väga väikesed, sest mu siiajäämise periood oleks väga lühike ning seetõttu ei saa keegi mind ka väga oma töökohta soovitada, sest sellest jääks neile halb maine kui ma 1-2 kuu pärast juba lahkuks. Pealegi teeb lähenev olümpia siin elukoha leidmise parajalt keeruliseks ning kuulsin ka, et ilma riiklikku kindlustusnumbrit (national insurance number) omamata ei saa mingit maksuvabastust ja maksad maksimummäära järgi, s.t. 50% oma teenistusest maksudeks. Nii et kõik see teeb siin töötamisest paraja peavalu. Uute sõprade soovitusi kuulda võttes hakkasin kaaluma au pair'i võimalusi, sest kui leiaks mingi sellise koha teatud arvuks kuudeks, oleks elukoht ja toit garanteeritud ning ka lastega tegelemine ei tohiks mulle erilisi probleeme valmistada. Vaba aegagi jätkuks päris piisavalt. Nüüd tuleb ainult sobiv koht leida ja sellega ma viimastel päevadel tegelenud olengi.

Enne siiatulekut oli mul kokkulepitud ka üks intervjuu 6-kuuseks praktikaks, mis siis sel esmaspäeval toimus. Intervjuu ise oli väga tore (ning ka mu intervjueerijad) ning peale nende kirjeldusi ametikohaga kaasas käivatest ülesannetest oli mul tunne, et võiks seal kas või kohe tööle asuda, sest kõik kõlas nii huvitavalt. Ma pole neilt siiani veel mingit vastust saanud, aga kui ka pakkumise saaksin, oleksin ikkagi kahevahel - huvitav töö koos huvitavate inimestega küll, aga reisimisplaanid läheksid siis metsa. Ja sellest ka nagu loobuda ei tahaks. Aga seni, kuni otsust teha pole vaja, eelistan ma sellele ka mitte keskenduda :)

***

Hispaania

Kuigi kellelgi pole vist õnnestunud seda uudist mitte kuulda, võitis Hispaania Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Yay!!!!! Kogu finaal oli nii põnev ja vaatasime seda koos emaga otse ning koos õdedega juubeldasime telefoni vahendusel. Lihtsalt super!!

***

Kui sa oled jõudnud selle postituse siiamaani läbi lugeda, siis võid autasuks saada ühe kuldtähe - sellise, nagu väikese Mirjami koolis eriliselt tublide kodutööde eest jagatakse. Või siis Eesti ekvivalenti kasutades: "istu, viis!". Teil on nüüd luba see brauseriaken sulgeda. Hasta luego, amigos! ;)