Vahepeal on jälle terve nädal möödunud ilma ühegi sissekandeta. Millegipärast kipub tihtipeale nii olema, et kui midagi kirjutada oleks, siis ei ole üldse aega või viitsimist, nii et lõpuks kirjutama asudes on suurem osa muljeid juba meelest läinud.
Igal juhul vahepealse nädala jooksul olin 4 päeva lastega täiesti üksi (noh, peaaegu. üle 7-8 tunni päevas igal juhul) ja selle aja jooksul on olnud hulgaliselt paremaid ja halvemaid hetki. Lapsed võivad olla ühel hetkel täielikud inglid ja järgmisel hetkel tülitsema või jonnima hakata, nii et peaaegu ühelgi argipäeval ei saanud närvid täielikult puhkust. See-eest nädalavahetusest otsustasin viimast võtta ning reede õhtul otsustasime Signe ja Kristiga natuke pubis istuda. Asjaolude tõttu kujunes õhtu aga hoopis teistsuguseks, ning peale mõnusat jalutuskäiku, külmutatud jogurtit ja tüütu jaapanlase maharaputamist lõpetasime hoopis 3-4 tundi klubis tantsides, Mac-is kõhtu täites ja varahommikuses Londonis jalutades. Tagasi koju jõudsin peale kella 7 hommikul.
Laupäeva pärastlõuna ja õhtu veetsime Theo'ga mööda Londonit jalutades ja üüritube vaadates. Ning traditsiooni jätkates käisime ka iganädalasel õhtusöögil, mis seekord oli Giraffe'i nimelises restoranid. Nende grillkana quesadillad olid tõesti suussulavad ning valgustus ka hästi mõnusates toonides, nii et mingi aeg plaanin sinna kindlasti tagasi minna, kui Liverpool Street Station'i juurde satun.
Reede öösel klubis kohatud tüüp saadab sõnumi sõnumi järel. Ma ei tea täpselt, mis on piir normaalsuse ja tüütuks muutumise vahel, aga tema on selle juba ammu ületanud. Seetõttu võtan mina vastamiseks oma aja. 10 tundi tundub praeguseks sobiv paus olevat.
Pühapäeval võtsin ette väikese shoppingu ning lahkusin matkasandaalide, kehavõi, kõrvarõngaste ja pähklitega. Kehavõi oli sellise magusa lõhnaga (väidetavalt Brasiilia pähklite omaga), mis automaatselt midagi meelde tuletama hakkas, aga ma ei suutnud kohe kuidagi meelde tuletada, mida täpselt. Hilisõhtul peale dušši seda peale määrides tuli äkitselt lightbulb moment - see kehavõi oli täpselt teekoogi lõhnaga. Kes mäletab veel seda teekooki, mis oli kohev, täidetud valge võise kreemiga, pealt kaetud tuhksuhkruga ja seda müüdi kunagi ammu vist Talupoes ja Väikeses Poes. Igapäevane nostalgialaks vähemalt lähipäevadeks tundub olevat garanteeritud :)
Londoni suvine soojus on nüüdseks asendunud mõõduka jahedusega ning paistab, et minu minimaalne päevitus niipea veel lisa ei saa. Oh well, kes mind korraliku päevitusega enam mäletabki :D
No comments:
Post a Comment