Täna oli üle mitmete päevade lõpuks esimene soe (peaaegu) suveilm siin Londonis. Mina veetsin sellest ajast 3 tundi ringi kõndides, Argose poe jahil, et sealt endale üks paksem tekk osta mille peal saaks öösel magada. Viimased paar päeva olen Theo juures crash'inud ja kuigi muidu on siin tore, on kõval põrandal magamiskotis magamine paras katsumus. Jalad lähevad väga ruttu külmaks ja mõlemal ööl olen vähem kui poole ajast ka tegelikult maganud ja alles siis, kui mitu paari sokke ja kampsun ka juba peale tõmmatud. Nii et sobiv Argos lõpuks üles leitud (kuna esimesena külastatud poes polnud mulle vajalikku toodet), on mul nüüd loodetavasti piisavalt pehme tekk küljealuseks. Aga päike oli mõnus :) Tundub, et mulle hakkas isegi õrnalt natuke päevitust peale jääma :)
Hiljuti soovitati mul lugeda raamatut nimega "The Sugar Blues" suhkrust ja selle kahjulikust mõjust inimestele. Soovitan soojalt, kuigi lugemise kõrvaltnähtudeks on peaaegu kadunud magusaisu ja poes erinevate toitude koostisosade ülitäpne jälgimine :) Põhimõtteliselt see raamat näitas läbi arvukate näidete ajaloo vältel, et inimkeha pole loodud suhkrut töötlema (process) ning seetõttu on suhkrul keha tasakaalule kahjulik mõju, ning paljud erinevad tervisehädad saab ära hoida võimalikult suhkruvaba dieediga. Ega alguses poleks ise ka uskunud, et mina šokolaadist ja kookidest eemale hoian, aga nt viimase nädala jooksul ei ole küll kordagi isu tekkinud. Muidugi saab suhkrust ja rafineeritud jahust vaba toitumine küllalt keerukas olema, eriti kui parajasti ise toitu ei valmista, aga vähemalt on motivatsioon olemas :) Päris kõikide raamatus toodud näidetega ma ei nõustu ja sisemine econometrician lööb aeg-ajalt välja küsimustega Kus on tõestus? Kuidas sa selle ja selle faktori mõju kontrollisid? jne, aga üldkokkuvõttes on raamat mõjus.
Nagu varemgi kirjutatud sai, otsustasin Londonis vähemalt esialgse perioodi jaoks endale au pair'i koha otsida, et vältida tegelemist kindlustusnumbri, maksude, olümpia tõttu raskendatud elukohaotsingutega jne. Praeguseks leidsin ühe koha Põhja-Londonis, kus alustan neljapäeva õhtul. Kuigi suhtlesin suht paljude peredega (ja uskuge mind, osad neist olid väga imelike nõudmistega), oligi see pere esimene, kellega kohtusin ja kohe sobisidki. Peres on kaks last, 6-aastane tüdruk L. ja 3-aastane poiss Z. (anonüümsuse mõttes lühendan nende nimesid) ning kui ma pühapäeval perega kohtuma läksin, harjusid mõlemad lapsed minuga ülikiiresti ära, pidevalt nõudsid, et minuga mängida saaksid ning juba umbes tunni pärast teatasid oma emale, et tahavad kindlasti mind enda juurde au pair'iks. Ning päev hiljem tehtigi mulle pakkumine :) Eks siis näha ole, kuidas kahe lapse lõbustamine koolivaheajal välja hakkab nägema, aga väljakutse saab see kindlasti olema. Kes teab, kuna see lastekantseldamise kogemus ära kulub ;)
Ja viimaks, sattusin sellise 100-asja lingi peale (http://100things.com.au/), kus blogi autor põhimõtteliselt kirjutas üles 100 asja, mis ta oma elu jooksul ära teha tahaks ning hakkaski neid järjest tegema. Tal on olnud ka palju järgijaid, st inimesi, kes enda nimekirja tegema on hakanud, ning kuna see idee tundus põnev, otsustasin ka üheks nendest hakata. Muidugi ei kavatse ma nimekirja täitmisest oma põhitegevust teha, aga tore on teada hunnikut (suhteliselt hullumeelseid) asju, mida teha tahaks - eesmärgi seadmine on hea algus selle täitmisele! Oma 100-nimekirja (millest 94 on praeguseks koos) ma siin vähemalt hetkel küll veel ei jaga, aga väikse insight'ina võin öelda, et selles on kirjas ka asjad nagu benjihüppe tegemine, laulu kirjutamine ja mõne suure mäetipu vallutamine!
Nagu tänaval olev silt mulle täna ütles: "Oi! You there! Smile!" :)
Järjekordselt on mitmeid nädalaid möödunud viimasest postitusest, kuigi kavatsesin juba varem oma mõtteid/elamusi kirjeldada. Seetõttu tulebki jälle fragmenteeritud postitus - lugejasõbralikum (loe: sest ma ei viitsi seda kõike ühtseks jutuks kokku panna).
***
Rootsist Eestisse
Rootsijäetud kohvrid ja asjad õnnestus mul paigutada paari tuttava ja sõbra juurde nii et sellega said asjad ühele poole paar päeva enne Stockist lahkumist. Stockist lahkumine oli siiski veel omaette tegu: nimelt jäi mul peale Rootsi-jäävate asjade ärapaigutamist alles ainult 1 väike käsipagasimõõdus kohver ning paar riidest kotti. Kuna kaasavõetavate asjade hulk ei paistnud varem nii suur olevat, lootsin need niimoodi siiski ära mahutada. Lahkumispäeva (28. juuni) hommikul viimast pakkimist tehes selgus aga, et sellisel juhul lähevad kotid pungil täis, neid tassida on ebamugav ja hulk asju tuleks maha jätta/ära visata. Kuna laev lahkus 17.45 õhtul sadamast ja vähemalt pool tundi enne tuli sadamas olla, kavatsesin kella 4-st kodust lahkuda. Niisiis, 2.5 tundi enne seda (13.30 päeval) läksin Skärholmenisse uut kohvrit ostma, ja tegin seda muidugi jala (3km) sest nii nädalakaart kui ribapilet metroo jaoks olid otsa lõppenud. Skärholmenis sõi pangaautomaat ilusti mu SEB kaardi ära (yay! väites, et parool, mida olin viimased 5 kuud kasutanud, on äkki vale) ning teise kaardi pealt raha võttes õnnestus lõpuks siiski kellegi indialase käest saada suht suur kohver ainult 330SEK-iga (tavapoes olid sellised alates 600-700SEK). Ruttu tagasi ja asju kohvrisse toppima ning finantsuudiseid ette valmistama, sain lõpuks natuke peale kella 4 teele asutud. Metroojaamas, kus pidin endale ühekordse pileti ostma, oli aga järjekord. Natukese ootamise peale sain siiski metroosse ja hingasin kergendatult. Kell oli 16.20. Kohe järgmises peatuses jäi metroo aga seisma ja valjuhäälditest tuli teade, et viimase vaguni uksed ei lähe kinni ja nad uurivad asja. Närvid pingul (sest selliste olukordade puhul ei tea kunagi, kas nad peatuvad 5 minutit või tund aega), sain sõnumi korteriomanikult, et peaksin temaga kokku saama, et elektriarve ära maksta. Niisiis hakkasin oma rootsi keeles talle seletama, et me ei pidanudki kunagi elektrit muust arvest eraldi maksma. Temapoolsete pidevate sõnumite vahel õnnestus mul talle see lõpuks siiski selgeks teha ja asi lahenes tema suurte vabanduste saatel. Pool 5 hakkas rong ka lõpuks edasi liikuma, kuid alas! vähem kui poole tee peal aeti kõik rongist välja, et see enam peale Hornstulli edasi ei lähe. Selleks ajaks oli kell juba 16.45 ja mul max pool tundi, et sadamasse jõuda, mis oli veel kilomeetrite kaugusel. Siiski tuli uus rong suht kiiresti ja 5-ks jõudsin Gärdetisse, kus oma 2 kohvrit kiiruga järgi vedades lõpuks piletid printisin ja pardale läksin. Pole vist tarvis mainidagi, millise kergendusega ma oma kingad jalast võtsin diivanile lesima läksin.
Paistab, et Rootsi transpordisüsteemile ei meeldi, et ma välismaale lähen. Juba mitme viimase välismaareisi puhul on metroosüsteem ajutiselt korrast ära läinud just siis, kui ma oma teekonda alustan :D
***
Eestis
Veetsin siis nädal aega Eestis puhates ja perega aega veetes: oli tore teid kõiki uuesti näha ja kallistada ning igal juhul olen ma ju suht lähedal. Pikad vestlused emaga olid veel eriti nauditavad ning Yatzee mängus tegin ma talle ikka pidevalt pähe :) (välja arvatud need korrad, kus ma ei teinud). Aga kokkuvõttes rahulik ja mõnus koduskäik koos ilusa vahepõikega Viljandisse.
Kodunädala kolmapäeva õhtul käisime Liisuga ka klubis ja jäin seal pikemalt rääkima ja tantsima ühe bakalõpetajaga. Kogu see Club Tallinna atmosfäär pani mind mingil hetkel ikka nii täiskasvanuna tundma: algul vaatad, et bakalõpetajad on nii noored, ja siis naerad koos bakalõpetajatega keskkoolilõpetajate rohkuse (ja vahel ka käitumise üle) üle klubis. Kes praegustest lugejatest mäletavad seda laulu:
Freestyler.... Kui sa seda ei mäleta, siis häbene ennast :D Igal juhul klubis tuli ka see laul, ja kasutasime seda nooremate eristamiseks: need, kes laulu alguse peale juubeldamise asemel imestavate nägudega seisma jäid, pidid kindlasti liiga noored olema, et seda laulu omal ajal mäletada.
***
Londonisse
Eelmisel reedel asusin teele Londoni poole, et vahepealsed pool aastat enne Rootsi naasmist (või vähemalt enamuse osa sellest ajast) siin veeta. Teekond ise möödus suht rahulikult ja peale uue pangakaardi äratoomist käisime Ivikaga lõunal ja muljetasime edasisest. Lõuna sai isegi liiga ruttu läbi...
Lend ise möödus tavaliselt ja suhteliselt sündmustevaeselt.
Muide, tollel samal reedel sain oma Londoni numbri kõneposti teate mingist keelefirmast, kel oli välja pakkuda mingi eesti keelega seotud positsioon Londonis. Kahjuks oli aga nii, et kui neile hiljem tagasi helistasin (u 4 tundi peale nende esialgset kõnet), olid nad positsiooni juba täitnud, sest see töö ise pidi algama juba sel esmaspäeval. Kes mind tunneb, teab hästi mu harjumust hoida telefoni hääletu peal ja mitte eriti tihti seda kontrollida, ning ka tagasihelistamise asjus pole ma just eriti kiire inimene... Heaks õppetunniks, et hiljem reageeriksin kiiremini, sest võib-olla oleks see media researcher just hea ja sobiv töö olnud. Aga egas midagi, alati tuleb uusi võimalusi ka ette.
Siiamaani olen Londonis iga päev ette võtnud pika jalutuskäigu, enamasti koos kaaslastega ja vähemalt paaritunnine. Jalgadele annab see muidugi tunda juba, kuid tuju on alati hea :)
Muide, misiganes hulle jutte te olete kuulnud Londoni ilmast ja pidevast vihmast, see vastab täiesti tõele. Seekord siin olles pole olnud päevagi, kus poleks sadanud, ning vihmavari või vihmakeep on täiesti asendamatu aksessuaar. Pühapäeval koos Kristiga pikka jalutuskäiku tehes võtsin järjekordselt vihmakeebi kaasa ning mingi pubi juurest tuli kahelt noorelt mehelt kommentaar: "Oh, how practical!" ja jäid järele vaatama. Sellise vihmakliimaga linna kohta on praktilisusel siin küll väga vähe kohta, peaks mainima.
***
Mirjam nr 1
Kuna mu praeguses peatuskohas pole ma ainus Mirjam ja kui keegi hüüab "Mirjam", on alati vastuseks "kumb", olen mina ajutiselt ümber nimetatud "Mirjam nr 1"-ks ja minu väike nimekaim siis "Mirjam nr 2"-ks. Päris naljakas, kaudselt kõlab nagu mingid lordid kui iidsed suguvõsad, kus nime taga alati mingi II, III või suurem järjenumber asub :D
***
Tööotsingutest
Kellega olen täpsemalt rääkinud, see teab, et minu reisihimu ja Hispaania-vaimustus on võtnud uue suuna ning praegu kaalun tõsiselt selle poole aasta jooksul nii 1-1.5 kuust retke sinna riiki. Seljakotimatk - üks kord ikka esimene kord :) See aga tähendab, et võimalused Londonis mingit normaalset tööd leida on väga väikesed, sest mu siiajäämise periood oleks väga lühike ning seetõttu ei saa keegi mind ka väga oma töökohta soovitada, sest sellest jääks neile halb maine kui ma 1-2 kuu pärast juba lahkuks. Pealegi teeb lähenev olümpia siin elukoha leidmise parajalt keeruliseks ning kuulsin ka, et ilma riiklikku kindlustusnumbrit (national insurance number) omamata ei saa mingit maksuvabastust ja maksad maksimummäära järgi, s.t. 50% oma teenistusest maksudeks. Nii et kõik see teeb siin töötamisest paraja peavalu. Uute sõprade soovitusi kuulda võttes hakkasin kaaluma au pair'i võimalusi, sest kui leiaks mingi sellise koha teatud arvuks kuudeks, oleks elukoht ja toit garanteeritud ning ka lastega tegelemine ei tohiks mulle erilisi probleeme valmistada. Vaba aegagi jätkuks päris piisavalt. Nüüd tuleb ainult sobiv koht leida ja sellega ma viimastel päevadel tegelenud olengi.
Enne siiatulekut oli mul kokkulepitud ka üks intervjuu 6-kuuseks praktikaks, mis siis sel esmaspäeval toimus. Intervjuu ise oli väga tore (ning ka mu intervjueerijad) ning peale nende kirjeldusi ametikohaga kaasas käivatest ülesannetest oli mul tunne, et võiks seal kas või kohe tööle asuda, sest kõik kõlas nii huvitavalt. Ma pole neilt siiani veel mingit vastust saanud, aga kui ka pakkumise saaksin, oleksin ikkagi kahevahel - huvitav töö koos huvitavate inimestega küll, aga reisimisplaanid läheksid siis metsa. Ja sellest ka nagu loobuda ei tahaks. Aga seni, kuni otsust teha pole vaja, eelistan ma sellele ka mitte keskenduda :)
***
Hispaania
Kuigi kellelgi pole vist õnnestunud seda uudist mitte kuulda, võitis Hispaania Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Yay!!!!! Kogu finaal oli nii põnev ja vaatasime seda koos emaga otse ning koos õdedega juubeldasime telefoni vahendusel. Lihtsalt super!!
***
Kui sa oled jõudnud selle postituse siiamaani läbi lugeda, siis võid autasuks saada ühe kuldtähe - sellise, nagu väikese Mirjami koolis eriliselt tublide kodutööde eest jagatakse. Või siis Eesti ekvivalenti kasutades: "istu, viis!". Teil on nüüd luba see brauseriaken sulgeda. Hasta luego, amigos! ;)
Ivika ja ta pere lahkusid laupäeva pärastlõunal ja sellest saadik on terve korter ainult minu päralt olnud. Laupäeva õhtu möödus muidugi Hispaania-Prantsusmaa mängu vaadates, kus parim meeskond selgelt võitis (yay, Hispaania!!) ning juba väikseks harjumuseks muutuva pika vanni järel oli kell juba peaaegu 2 öösel. Niisiis tuli hakata tegema ainuvõimalikku asja: kohvreid pakkima. Olen suutnud kokku leppida hoiustamise kohad pea kõikidele oma asjadele, mis Stocki vaja jätta, ning nädalavahetuse jooksul pidin ära viima mõned asjad ühe sõbra juurde, kel nädala keskel enam aega poleks olnud. Seetõttu algaski suurem pakkimine ja asjade äraviskamine. Viimase nädala jooksul olen vähemalt 7-8 kotti asjadega ära visanud, sest palju on asju mida kas lihtsalt ei ole ruumi ei Stocki majutada ega Eestisse tassida või mis on lihtsalt tarbetu koli. Pabereid sorteerides avastasin sealt ka 2011. aasta algusest pärit Super Kuma ristsõnad ja Raudse Loogika ning peale kella 3 öösel esialgset pakkimist lõpetades kuulasin muusikat ja hakkasin ristsõnu lahendama. Need lendasid küll juba 10 minuti järel prügikorvi, sest mul polnud selliste teemade jaoks kannatust, kuid Raudset Loogikat tegin ka eile ja täna natuke veel.
Kuna aga sõbra toas oli ka ainult natuke ruumi, siis olen siiamaani paigutanud ära seljakoti ja voodiriided. See tähendab aga, et viimased ööd tuleb mul veeta oma lagedas toas (sest enamik pinnad on kas tühjad või segi asjadest, mis Eestisse kaasa võtan) magamiskotis. Tegelikult on meil siin ka veel paar tekki, aga mulle ei meeldi sellised tekid ilma tekikottide ja muude kateteta, tekitab sellise imeliku tunde nagu see poleks eriti sanitaarne. Niisiis tuleb nüüd järjekordne öö magamiskotis, mida tuleb kasutada neljapäevani kui mu laev Tallinna läheb. Indoors camping :D Tunne iseenesest siin toas pole enam kodune, sest nii seinad kui pinnad on liiga tühjad ja kõledad. Isegi jalkat vaatasin eile sõbra pool. Rääkige mis tahate, aga see Inglismaa-Itaalia mäng oli iiiiiigaavvv. Alguses toetasin Inglismaad, kuid peale poolaega oli mul juba suva, kes värava lööb, senikaua kui vähemalt keegi seda teeb ja mängu üles raputab. Ei tundunud eriti kõrgetasemeline mäng kummagi meeskonna poolt ja poolfinaale ootan kindlasti põnevamaid!
2 ja pool päeva veel Stockis, mille jooksul tuleb teha ära viimnegi pakkimine, toimetada paar kohvrit hoiukohta, tegeleda Rootsi bürokraatia ja paberimajandusega (sest neile on näiteks väga tähtis, et sa iga kord teatad uue elukoha-aadressi rahvastikuregistri jaoks, isegi kui lähed nt pooleks aastaks välismaale), nautida veel pikki vanne riigis, kus vee eest ei maksta ja loota, et vihmgi püsivalt lakkab. Vähemalt on mul Kindle, mille abiga olen juba mitmeid ja mitmeid raamatuid läbi lugenud. Ei mäletagi, mitu aastat viimasest sellisest korrast möödas on, kui mul oli aega ja ressursse niimoodi lugeda....
Kellega rohkem ühenduses olen olnud, see teab, et saingi eelmisel reedel selle tööpakkumise (yay!!!!). Firma ise on super ning kuigi asukoht on Stock, mis poleks olnud mu esimene valik, teeb firma selle täiesti tasa. Eile käisin siis kontoris lepingut allkirjastamas ja nüüd on veel ainult mõned formaalsused vaja ära täita.
Uue tööga alustan siis 2013. aasta alguses, mis tähendab, et mul on ilusti pool aastat aega. Üks mu intervjueerijatest soovitas seda aega kindlasti kasutada selleks, et teha asju, milleks hiljem enam aega pole. Enda mõte käib ikka rohkem reisimise ja Londoni poole. Nüüd olen jälle mitme Londoni firmaga värbamisprotsessi keskel ja kuigi mõni neist ehk sobiks ka pooleks aastaks, oleks nad kõik ikka paraja töökoormusega ja täisajaga tööd. Ja mulle tundub, et kuna seda saan ma järgmisest aastast alates rohkem kui küll, siis praegu eelistaks pigem kas või mingit poole kohaga tööd, kus jääks piisavalt aega ka lõbutsemiseks ja mille töögraafikute kõrvalt annaks ka reisimas käia. Eks varsti näis, kuidas sellega läheb. Esialgu suundun natukeseks ajaks siiski Eestisse ning siis juulis juba Londonisse.
Täna õnnestus lõpuks Rootsis pangakonto avada. Miks just enne äraminekut, te küsite? Sest et muidu ei saa ma tulumaksutagastust. Selle kannavad nad üle ainult inimese isiklikule Rootsi pangakontole, s.t. sõbra konto või enda välismaa konto ei sobi. Ja kui sul juhtumisi kontot pole, siis läheb see tagastamisprotsess aeglasemalt, aga nad saadaksid koju tšeki. Ja see, et minu raha kusagile endisesse korterisse saadetakse, ei sobi mulle kohe üldse. Olen varemgi proovinud siin kontot avada, aga eduta. Protsessi edukus sõltub täiesti sinu teenindajast. Näiteks on SSE lähedal üks SEB pangakontor, millel peaks mu ülikooliga olema kokkulepe, et tudengid saavad kergemas korras kontot avada. Ainult et kui mina sinna olen läinud, on seal üks ja sama noor rootsi mees, kes väidab, et välismaalasena pean ma sinna tooma koolitõendi, üürilepingu, passikoopia ja mida veel. Kusjuures samast kontorist on mitmed mu kursusekaaslased saanud lihtsalt ja ilma selliste dokumentideta kontod avatud. Igal juhul täna peale Skatteverketis käiku ja järjekordset tretti sinna koolilähedasesse SEB kontorisse otsustasin kesklinnas õnne proovida, SEB suures kontoris. Peale pooletunnist järjekorda saingi jutule ja selgus, et Rootsi ID-kaardi olemasoluta on mul vaja Skatteverketist (maksumetist) personbevis'i. Järjekordse edasi-tagasi käigu tulemusena õnnestuski viimaks konto avada, yay! :) varsti saadavad nad koju ka kaardi ja parooli, ning ma loodan, et see toimub enne, kui ma siit ära kolin.
Nüüd on aeg paar kirja posti panna ja siis jooksma.
Ja Ivika on oma perega hetkel siin. Peale kõiki neid nädalaid üksi korteris on mõnus rohkem seltskonda saada :)
Tänane päev oli siis mõeldud homseks intervjuuks valmistumiseks, mis küll eriti edukalt ei õnnestu. Lõpetasin just Hispaania-Iirimaa mängu vaatamise (4-0, yay!!) kus enamuse ajast kõva häälega hispaania mängijaid ergutasin. Hea, et korterikaaslast enam siin pole, ta oleks minu hüüdeid vist imelikuks pidanud :D
Praegu teine õhtu tagasi Stockis. Õnneks on siin ilmad praegu soojad (isegi soojemad kui Londonis), nii et ilmastiku poolest oli vähemalt tagasitulekust kasu. Muus osas igatsen Londonisse tagasi, Stock tundub praegu nii vaikne ja tagasihoitud...
Järjekordselt on kirjutamisse paras vahe sisse tulnud, kuigi viimased nädal aega olen pea iga päev mõelnud, et nüüd võiks küll kirjutada. Siis tuleb aga mugavalt midagi ette või laiskus kontidesse ja siin me siis nüüd oleme.
Eelmisel esmaspäeval ehk siis täpselt nädal tagasi asusin Londoni poole teele. Kuna mul oli ainult käsipagas (ja ei kavatsenud checked-in pagasi eest 30 EUR lisaks maksta), siis plaanisin et 1h 50min varem lennujaamas olemisest piisaks täiesti. Minema hakates tabas mind teel olles aga väike ehmatus, kui enne Liljeholmenit metroo äkitselt pimenes ja aeglustus ning kõlaritest öeldi, et signaalihäire tõttu palume kõigil järgmises peatuses maha minna. Õnneks tuli Liljeholmenis oodata vaid max 5 minutit, kui juba järgmise raja pealt asendusrong edasi läks. Bussijaama jõudsin plaanitud 10.00 lennujaamabussi väljumisest 5 minutit varem kohale, kuid buss oli juba peaaegu täis ja suht pikk järjekordki ootamas. Järgmine buss pidi minema alles poole tunni pärast ja sellega oleksin ma vähem kui poolteist tundi enne lennu väljumist kohale jõudnud, kuid polnudki midagi teha peale ootamise ja lootmise, et ma ikka bussi mahun. Järjekord mu taga läks kiiresti pikemaks ja kui ma lõpuks pool tundi hiljem bussi peale sain, oli seal rohkem kui 1 bussi jagu inimesi, kes üldse peale ei saanud ning kes veel vähemalt tund seal arvatavasti ootama pidid. Nii et mul veel vedas. Oma plaanitust raskem käsipagas muretu ilmega pardale veetud ja väike õlakott ilusasti mantli alla peidetud (sest kohvrisse poleks see mitte mingi valemiga mahtunud), asusingi siis teele.
Londonis tuli Siiri, kes lahkesti nõustus mind majutama, mulle rongijaama vastu, mis arvestades minu "häid" orienteerumisoskusi kaardi puudumisel oli väga teretulnud variant. Esmaspäeva õhtul läksime Siiri ja tema sõpradega ka Inglise kuninganna 60. juubelipidustuste kontserti vaatama, ning pika ringi tulemusena jõudsime kusagile Buckinghami palee lähedusse, kuid rahvamass oli tohutu ja nägime ainult osa kontserdi lõpust suurtelt ekraanidelt - lava oli sadu tuhandeid inimesi eespool. Kuid peo lõpus olnud ilutulestik oli väga kena ja pikk, kuigi minu telefonikaamera seda kahjuks hästi ei jäädvustanud.
Järgmised paar päeva möödusid šopates (sain endale 2 paari ilusaid musti kontorikingi Marks&Spencer'ist ning lõhnaõli) ja tööavaldusi esitades. Neljapäeval siis e-tray harjutus ühe tööavaldusega seoses, milleks ma tegelikult Londonisse tulingi (tulemusi veel ei tea) ning reede-laupäev möödusid eestlaste jaanipidustuste tähe all. Nimelt olin ma juba enne tulekut värvatud vabatahtlikuks selle ürituse korraldamise juures ja seetõttu läksimegi reede hommikul Beckenhami poole teele. Tugev tuul ja ajutine vihm tegid olukorra vahel küll natuke raskeks, kuid üldiselt möödus reede siseruumides, kus muude asjade hulgas 3-4 teise vabatahtlikuga koorisime ja hakkisime ära 100 kilo kartuleid. Seetõttu oli laupäevahommikune päike väga teretulnud ja kuigi hommikupoolikul puhus ka mõõdukas tuul, lubasid kõik märgid ilusat päeva, mis ka teoks sai. Toit oli hea, rabelemist ka omajagu (toiduvalmistamisel aitamine, laste valvamine batuudil, piletite müümine jne) ja kokkuvõttes jäin päevaga väga rahule - ilus ilm, tore seltskond ja mõõdukalt tegemist: mida veel soovida! :)
Nüüd ainult 2 päeva veel Stocki naasmiseni, sest reedel ja esmaspäeval on seal juba uued intervjuud...
See nädal on tihe olnud ja plaanitud blogisissekanne lükkus iga päev aina edasi. Praegu lükkan natuke edasi oma kohvri pakkimist (sest asjad lihtsalt ei mahu ühe käsipagasi sisse ära ja ei tea ka, mida maha jätta), nii et siit leidsin ka vajaliku aja :)
Kolmapäeva õhtul peale thesise kaitsmist oli ka siis Ivika viimane õhtu siin Stockis, nii et otsustasime tähistada nii seda kui ka thesise lõppu Amarula, juustukoogi ja filmiõhtuga. Mmmaitsev :) Neljapäeval läks Ivika siis Eestisse ja sellest saadik olengi siin korteris üksi olnud, sest just nimelt samal päeval kolis ka meie korterikaaslane (see puhtusehull torssis kreeklanna) ka välja, aga sellega tekkis tal ka natuke jamamist, kuna ta oli osa üürist korteriomanikule võlgu ja seetõttu ei tahtnud korteriomanik tal lasta kõigi asjadega enne ära minna ja jättis osa siia hoiule kuni üüri kättesaamiseni. Vähemalt paistis see taktika õnnestuvat, sest eilse seisuga said kõik asjad ära viidud ja üür ka kätte.
Reede hommikul oli siis see tähtis esimese vooru intervjuu (mis koosnes 3-st eraldi intervjuust, millest igas tuli ka case lahendada), kust ma õnneks edasi sain - juba vähem kui tund peale viimase intervjuu lõppu helistati tagasi ja kutsuti järgmisesse vooru :) Ja see firma on selline, kellega ma kõhklemata sign'iksin, kui nad mulle pakkumise teeksid, hoolimata sellest, et selle töö asukoht oleks siis Stockholmis.
Laupäeva hommikul (mhhh, see postitus paistab siin päris kronoloogiliseks minevat...) tegime kick-out meetingu oma 180DC konsultatsioonitiimiga. Projekt ise sai juba küll mai keskel läbi, aga kõigile oli eksami/thesise/kursusesjadega nii kiire, et kuidagi ei õnnestunud varem kokku saada. Miitingu mõte ise oli lõpuks ometi vabas õhkkonnas niisama juttu rääkida, ilma et peaks projektile ja meie klient-MTÜle kogu aeg keskenduma. Otsustasime hommikusöögi kasuks Cafe Saturnus'es ja muidugi õnnestus mul Östermalstorg peatuses valest exit'ist välja minna - mitu(kümmend?sada?) väljakäiku sellel metroopeatusel ometi on??? Natuke liigset külmas, vihmas ja tuules kõndimist jõudsin siiski ainult 10-minutise hilinemisega kohale ja järgmised paar tundi möödusidki oma endise tiimiga. Ma otsustasin tellida kardemonisaiakese (rootsi keeles kardemummabulle), mis Cafe Saturnus'es on hiiglaslike mõõtmega (nii kaneelirullid kui kardemonisaiad tavalistes mõõtmetes ei eksisteeri) ning peale natuke rohkem kui poole söömist oli kõht juba ülitäis. Lõppude lõpuks õnnestus vist 2/3 hiidsaiakesest ära süüa, mille järel oli mul kuni õhtuni kõht täis.
See taldrik, mis pildi pealt paistab, pole muide alustass vaid päris tavalise söögitaldriku mõõtmetega!! Kokkuvõttes oli väga tore miiting, mis lõppes järjekordselt lubadustega kindlasti ühendust pidada - neid kipub viimasel ajal kuidagi palju tulema (pole siis ime, et ma nostalgitsema hakkan, kui iga teise inimesega, keda ma näen, tuleb hüvasti jätta)...
