Vahepealse paari päevaga on ka Londonisse lõpuks soe suvi kohale jõudnud. Täna oli juba üle 20 kraadi ning järgmisteks päevadeks lubatakse veel rohkem, nii et neljapäevaks progressiivselt juba 27 kraadini :)
Kuna siingi algas lõpuks koolivaheaeg, on mõlemad lapsed nüüd päevad läbi kodus ja teisipäevast alates pean neid üksi lõbustama hakkama. Täna oli pühapäev ja seetõttu mulle vaba, kuid veetsin siiski enamiku pärastlõunast selle perega aias, mängisin lastega ja sõin grillitud toitu. Ivika, sul oli õigus - grillitud halloumi on superhea! Muul ajal sai lastega koos trampliinil hüpatud (kuna nad absoluutselt nõudsid mind sinna), peitust mängitud, jalgadega minibasseinis sulistatud ja jäätist ning grill-liha söödud.
Enne kõike seda tegin Londonis ka oma esimese trenni, joostes lähedalasuvasse külla suurde kaubanduskeskusesse, kus oma riietevaru paari pluusiga täiendasin (et lastega mängides oleks riideid, mida määrida ja millest absoluutselt kahju poleks) ja siis tagasi lonkisin.
Siiamaani on need paar päeva hästi läinud. Siinne pere on tore ja lapsed harjuvad minuga üha rohkem, kuigi proovilepanemist veel siiski on. Reedel oli veel paar last külas playdate'il ning ootamatult suureks hitiks kujunes minu tehtud imetilluke ristikheinaõitest pärg, mille L-ile tegin ning mida tema sõbranna ka kohe tahtma hakkas. Z aga korjas ise mulle paar ristikheinaõit, mis mul praegu aknalaual seisavad ja küllaltki kuivanud väljanägemisega on. Aga nunnu žest oli see siiski!
Neljapäeval Theo juurest ära kolides tahtsin tingimata enne kella 4 pärastlõunal metroojaama jõuda, sest 4-7pm on tipptund ning minu marsruudiga oleks hinnaks tõusnud 4.40 GBP üks ots 2.90 GBP asemel. Plaanid olid muidugi head, kuid mitme viivituse tulemusena sain oma kohvritega liikuma hakata siiski alles suhteliselt hilja, nii et õigeks ajaks kohale jõudmine oli suur kahtlus. Kinnitasin siiski endale teekonna vältel, et "jõuan enne 4 kohale, jõuan enne 4 kohale" ning lõppude lõpuks seda ka tegin, kuigi ka minu suur uus kohver sai selle käigus oma osa, kaotades ühe toetuspulkadest, täpselt nagu vana väike kohver. See hakkab minu kohvrite tunnusmärgiks muutuma - ootamatult kaotatud toetuspulk :D Kohvrite transport muidugi oleks võinud olla ka paras katsumus, sest erinevalt Stockholmist pole siin igal pool lifte metroo juurde ning liikumine kahe kohvriga, millest üks on suur ja kaalub üle 20kg, treppidest üles-alla on raske ja aeganõudev. Paistab siiski, et Inglismaal on džentelmenlikkus veel täiesti au sees, sest 90% juhtudest trepi juurde jõudes ja aeglustades leidus keegi mees, kes pakkus kohvri tassimisel või ka lihtsalt rongivagunisse tõstmisel oma abi. Minu lihased elasid kõik selle peaaegu ilma vaevata üle ;)
Laupäeva pärastlõunal otsustasin, et elan küll kesklinnast suht kaugel, aga tervet nädalavahetust siiski siin ei veeda. Niisiis sai Signega kokkusaamine kokku lepitud ning peale jalutuskäiku ja Hyde Park'is muru peal istumist otsustasime ühe eestlase peetavasse pubisse tere ütlema minna. See tere viis edasi uute tutvusteni ning lõpuks veetsime lõbusaid tunde ingveriõlu proovides ja laial valikul teemadel vesteldes nii eestlaste kui välismaalastega. Rohkemgi laupäevaõhtuid võiksid sellised olla! :)
Ja järjekordselt sain kommentaare, et näen iirlase moodi välja ning pean vaid oma aktsenti veel harjutama, et ehtsa iirlase mulje jätta.
Lõpetuseks link ühele mu hetke lemmikumale klaveripalale. Jon Schmidt (mu lemmikpianist) on üks inimene kooslusest nimega Piano Guys, kes on viimaste kuude jooksul hulgaliselt klaveriseadeid teinud - nii originaallugusid kui instrumentaalversioone tuntud poplugudest. Jon Schmidt'i lood kõlasid mul pidevalt taustal freelance tööd tehes, kuna sõnadeta klaverimuusika on ideaalne viis natuke lõõgastuda, kuid mõtteid siiski töö juures hoida. Nimelt sõnadega muusikat kuulates kipun ma automaatselt sõnadele keskenduma ning ei saa sama edukalt kõrvalt muud tööd teha. Klaverimuusika ongi lahenduseks :) Ja kunagi võtan ma klaverimängu veel suurelt ette, sest aastaid pärast klaveridiplomi saamist tekib iga kord mõne klaveri juurde sattudes tugev tahtmine ennastunustavalt klimberdama hakata.
See laul on mulle juba ammu meeldinud, kuid tänase meeleoluga läheb laulu positiivsus veel eriti hästi kokku :)
Londonis on praegu selline mõnus atmosfäär: ilm pole küll alati just suurem asi, aga õhkkond ise on parajalt kiire ja varieeruv ning alati on võimalik leida oma tujule vastav tegevus või koht. Viimastel päevadel olen lõuna ajal proovinud erinevaid valmislõunaid Tesco-st, mis tuleb lihtsalt ahjus üles soojendada ning suuremates poodides on ikka päris hea toiduvalik, nii et olen söönud loomalihalasanjet, shepherd's pie-d ning täna siis krõbedat paneeritud kana, lisandiks datlid. Mmmm... Õhtul läheme Theoga välja sööma - otsustasime nimelt teha traditsiooniks minu siinviibimise ajal iga nädal korra kuskil õhtust söömas käia, et proovida erinevaid restorane ja toite ja nautida kasvõi väikest osakest Londoni üli-ülisuurest toidukohtade valikust. Ma ei tee nalja, mõnel tänaval on sõna otseses mõttes 10 toidukohta järjest ning nähtavasti jätkub neile kõigile ka kliente.
Paar päeva tagasi õhtusel jalutuskäigul Thames'i kallastel nägin sellist pilti:
Kunstnik tahtis endale reklaami teha ja samal ajal ka raha koguda, nii et tegi liivast sellise kujutise jõekaldale, kirjutas alla äärde oma mailiaadressi ning pani välja ka alused, kuhu inimesed siis ülevalt piirete äärest münte viskasid. Originaalne, mis?
Ja lõpetuseks väike meenutus sellest, mis juhtub ema kätega, kui koju minnes kõik oma küünelakid kaasa võtan. Iga küüs eri värvi:
Täna oli üle mitmete päevade lõpuks esimene soe (peaaegu) suveilm siin Londonis. Mina veetsin sellest ajast 3 tundi ringi kõndides, Argose poe jahil, et sealt endale üks paksem tekk osta mille peal saaks öösel magada. Viimased paar päeva olen Theo juures crash'inud ja kuigi muidu on siin tore, on kõval põrandal magamiskotis magamine paras katsumus. Jalad lähevad väga ruttu külmaks ja mõlemal ööl olen vähem kui poole ajast ka tegelikult maganud ja alles siis, kui mitu paari sokke ja kampsun ka juba peale tõmmatud. Nii et sobiv Argos lõpuks üles leitud (kuna esimesena külastatud poes polnud mulle vajalikku toodet), on mul nüüd loodetavasti piisavalt pehme tekk küljealuseks. Aga päike oli mõnus :) Tundub, et mulle hakkas isegi õrnalt natuke päevitust peale jääma :)
Hiljuti soovitati mul lugeda raamatut nimega "The Sugar Blues" suhkrust ja selle kahjulikust mõjust inimestele. Soovitan soojalt, kuigi lugemise kõrvaltnähtudeks on peaaegu kadunud magusaisu ja poes erinevate toitude koostisosade ülitäpne jälgimine :) Põhimõtteliselt see raamat näitas läbi arvukate näidete ajaloo vältel, et inimkeha pole loodud suhkrut töötlema (process) ning seetõttu on suhkrul keha tasakaalule kahjulik mõju, ning paljud erinevad tervisehädad saab ära hoida võimalikult suhkruvaba dieediga. Ega alguses poleks ise ka uskunud, et mina šokolaadist ja kookidest eemale hoian, aga nt viimase nädala jooksul ei ole küll kordagi isu tekkinud. Muidugi saab suhkrust ja rafineeritud jahust vaba toitumine küllalt keerukas olema, eriti kui parajasti ise toitu ei valmista, aga vähemalt on motivatsioon olemas :) Päris kõikide raamatus toodud näidetega ma ei nõustu ja sisemine econometrician lööb aeg-ajalt välja küsimustega Kus on tõestus? Kuidas sa selle ja selle faktori mõju kontrollisid? jne, aga üldkokkuvõttes on raamat mõjus.
Nagu varemgi kirjutatud sai, otsustasin Londonis vähemalt esialgse perioodi jaoks endale au pair'i koha otsida, et vältida tegelemist kindlustusnumbri, maksude, olümpia tõttu raskendatud elukohaotsingutega jne. Praeguseks leidsin ühe koha Põhja-Londonis, kus alustan neljapäeva õhtul. Kuigi suhtlesin suht paljude peredega (ja uskuge mind, osad neist olid väga imelike nõudmistega), oligi see pere esimene, kellega kohtusin ja kohe sobisidki. Peres on kaks last, 6-aastane tüdruk L. ja 3-aastane poiss Z. (anonüümsuse mõttes lühendan nende nimesid) ning kui ma pühapäeval perega kohtuma läksin, harjusid mõlemad lapsed minuga ülikiiresti ära, pidevalt nõudsid, et minuga mängida saaksid ning juba umbes tunni pärast teatasid oma emale, et tahavad kindlasti mind enda juurde au pair'iks. Ning päev hiljem tehtigi mulle pakkumine :) Eks siis näha ole, kuidas kahe lapse lõbustamine koolivaheajal välja hakkab nägema, aga väljakutse saab see kindlasti olema. Kes teab, kuna see lastekantseldamise kogemus ära kulub ;)
Ja viimaks, sattusin sellise 100-asja lingi peale (http://100things.com.au/), kus blogi autor põhimõtteliselt kirjutas üles 100 asja, mis ta oma elu jooksul ära teha tahaks ning hakkaski neid järjest tegema. Tal on olnud ka palju järgijaid, st inimesi, kes enda nimekirja tegema on hakanud, ning kuna see idee tundus põnev, otsustasin ka üheks nendest hakata. Muidugi ei kavatse ma nimekirja täitmisest oma põhitegevust teha, aga tore on teada hunnikut (suhteliselt hullumeelseid) asju, mida teha tahaks - eesmärgi seadmine on hea algus selle täitmisele! Oma 100-nimekirja (millest 94 on praeguseks koos) ma siin vähemalt hetkel küll veel ei jaga, aga väikse insight'ina võin öelda, et selles on kirjas ka asjad nagu benjihüppe tegemine, laulu kirjutamine ja mõne suure mäetipu vallutamine!
Nagu tänaval olev silt mulle täna ütles: "Oi! You there! Smile!" :)
Järjekordselt on mitmeid nädalaid möödunud viimasest postitusest, kuigi kavatsesin juba varem oma mõtteid/elamusi kirjeldada. Seetõttu tulebki jälle fragmenteeritud postitus - lugejasõbralikum (loe: sest ma ei viitsi seda kõike ühtseks jutuks kokku panna).
***
Rootsist Eestisse
Rootsijäetud kohvrid ja asjad õnnestus mul paigutada paari tuttava ja sõbra juurde nii et sellega said asjad ühele poole paar päeva enne Stockist lahkumist. Stockist lahkumine oli siiski veel omaette tegu: nimelt jäi mul peale Rootsi-jäävate asjade ärapaigutamist alles ainult 1 väike käsipagasimõõdus kohver ning paar riidest kotti. Kuna kaasavõetavate asjade hulk ei paistnud varem nii suur olevat, lootsin need niimoodi siiski ära mahutada. Lahkumispäeva (28. juuni) hommikul viimast pakkimist tehes selgus aga, et sellisel juhul lähevad kotid pungil täis, neid tassida on ebamugav ja hulk asju tuleks maha jätta/ära visata. Kuna laev lahkus 17.45 õhtul sadamast ja vähemalt pool tundi enne tuli sadamas olla, kavatsesin kella 4-st kodust lahkuda. Niisiis, 2.5 tundi enne seda (13.30 päeval) läksin Skärholmenisse uut kohvrit ostma, ja tegin seda muidugi jala (3km) sest nii nädalakaart kui ribapilet metroo jaoks olid otsa lõppenud. Skärholmenis sõi pangaautomaat ilusti mu SEB kaardi ära (yay! väites, et parool, mida olin viimased 5 kuud kasutanud, on äkki vale) ning teise kaardi pealt raha võttes õnnestus lõpuks siiski kellegi indialase käest saada suht suur kohver ainult 330SEK-iga (tavapoes olid sellised alates 600-700SEK). Ruttu tagasi ja asju kohvrisse toppima ning finantsuudiseid ette valmistama, sain lõpuks natuke peale kella 4 teele asutud. Metroojaamas, kus pidin endale ühekordse pileti ostma, oli aga järjekord. Natukese ootamise peale sain siiski metroosse ja hingasin kergendatult. Kell oli 16.20. Kohe järgmises peatuses jäi metroo aga seisma ja valjuhäälditest tuli teade, et viimase vaguni uksed ei lähe kinni ja nad uurivad asja. Närvid pingul (sest selliste olukordade puhul ei tea kunagi, kas nad peatuvad 5 minutit või tund aega), sain sõnumi korteriomanikult, et peaksin temaga kokku saama, et elektriarve ära maksta. Niisiis hakkasin oma rootsi keeles talle seletama, et me ei pidanudki kunagi elektrit muust arvest eraldi maksma. Temapoolsete pidevate sõnumite vahel õnnestus mul talle see lõpuks siiski selgeks teha ja asi lahenes tema suurte vabanduste saatel. Pool 5 hakkas rong ka lõpuks edasi liikuma, kuid alas! vähem kui poole tee peal aeti kõik rongist välja, et see enam peale Hornstulli edasi ei lähe. Selleks ajaks oli kell juba 16.45 ja mul max pool tundi, et sadamasse jõuda, mis oli veel kilomeetrite kaugusel. Siiski tuli uus rong suht kiiresti ja 5-ks jõudsin Gärdetisse, kus oma 2 kohvrit kiiruga järgi vedades lõpuks piletid printisin ja pardale läksin. Pole vist tarvis mainidagi, millise kergendusega ma oma kingad jalast võtsin diivanile lesima läksin.
Paistab, et Rootsi transpordisüsteemile ei meeldi, et ma välismaale lähen. Juba mitme viimase välismaareisi puhul on metroosüsteem ajutiselt korrast ära läinud just siis, kui ma oma teekonda alustan :D
***
Eestis
Veetsin siis nädal aega Eestis puhates ja perega aega veetes: oli tore teid kõiki uuesti näha ja kallistada ning igal juhul olen ma ju suht lähedal. Pikad vestlused emaga olid veel eriti nauditavad ning Yatzee mängus tegin ma talle ikka pidevalt pähe :) (välja arvatud need korrad, kus ma ei teinud). Aga kokkuvõttes rahulik ja mõnus koduskäik koos ilusa vahepõikega Viljandisse.
Kodunädala kolmapäeva õhtul käisime Liisuga ka klubis ja jäin seal pikemalt rääkima ja tantsima ühe bakalõpetajaga. Kogu see Club Tallinna atmosfäär pani mind mingil hetkel ikka nii täiskasvanuna tundma: algul vaatad, et bakalõpetajad on nii noored, ja siis naerad koos bakalõpetajatega keskkoolilõpetajate rohkuse (ja vahel ka käitumise üle) üle klubis. Kes praegustest lugejatest mäletavad seda laulu:
Freestyler.... Kui sa seda ei mäleta, siis häbene ennast :D Igal juhul klubis tuli ka see laul, ja kasutasime seda nooremate eristamiseks: need, kes laulu alguse peale juubeldamise asemel imestavate nägudega seisma jäid, pidid kindlasti liiga noored olema, et seda laulu omal ajal mäletada.
***
Londonisse
Eelmisel reedel asusin teele Londoni poole, et vahepealsed pool aastat enne Rootsi naasmist (või vähemalt enamuse osa sellest ajast) siin veeta. Teekond ise möödus suht rahulikult ja peale uue pangakaardi äratoomist käisime Ivikaga lõunal ja muljetasime edasisest. Lõuna sai isegi liiga ruttu läbi...
Lend ise möödus tavaliselt ja suhteliselt sündmustevaeselt.
Muide, tollel samal reedel sain oma Londoni numbri kõneposti teate mingist keelefirmast, kel oli välja pakkuda mingi eesti keelega seotud positsioon Londonis. Kahjuks oli aga nii, et kui neile hiljem tagasi helistasin (u 4 tundi peale nende esialgset kõnet), olid nad positsiooni juba täitnud, sest see töö ise pidi algama juba sel esmaspäeval. Kes mind tunneb, teab hästi mu harjumust hoida telefoni hääletu peal ja mitte eriti tihti seda kontrollida, ning ka tagasihelistamise asjus pole ma just eriti kiire inimene... Heaks õppetunniks, et hiljem reageeriksin kiiremini, sest võib-olla oleks see media researcher just hea ja sobiv töö olnud. Aga egas midagi, alati tuleb uusi võimalusi ka ette.
Siiamaani olen Londonis iga päev ette võtnud pika jalutuskäigu, enamasti koos kaaslastega ja vähemalt paaritunnine. Jalgadele annab see muidugi tunda juba, kuid tuju on alati hea :)
Muide, misiganes hulle jutte te olete kuulnud Londoni ilmast ja pidevast vihmast, see vastab täiesti tõele. Seekord siin olles pole olnud päevagi, kus poleks sadanud, ning vihmavari või vihmakeep on täiesti asendamatu aksessuaar. Pühapäeval koos Kristiga pikka jalutuskäiku tehes võtsin järjekordselt vihmakeebi kaasa ning mingi pubi juurest tuli kahelt noorelt mehelt kommentaar: "Oh, how practical!" ja jäid järele vaatama. Sellise vihmakliimaga linna kohta on praktilisusel siin küll väga vähe kohta, peaks mainima.
***
Mirjam nr 1
Kuna mu praeguses peatuskohas pole ma ainus Mirjam ja kui keegi hüüab "Mirjam", on alati vastuseks "kumb", olen mina ajutiselt ümber nimetatud "Mirjam nr 1"-ks ja minu väike nimekaim siis "Mirjam nr 2"-ks. Päris naljakas, kaudselt kõlab nagu mingid lordid kui iidsed suguvõsad, kus nime taga alati mingi II, III või suurem järjenumber asub :D
***
Tööotsingutest
Kellega olen täpsemalt rääkinud, see teab, et minu reisihimu ja Hispaania-vaimustus on võtnud uue suuna ning praegu kaalun tõsiselt selle poole aasta jooksul nii 1-1.5 kuust retke sinna riiki. Seljakotimatk - üks kord ikka esimene kord :) See aga tähendab, et võimalused Londonis mingit normaalset tööd leida on väga väikesed, sest mu siiajäämise periood oleks väga lühike ning seetõttu ei saa keegi mind ka väga oma töökohta soovitada, sest sellest jääks neile halb maine kui ma 1-2 kuu pärast juba lahkuks. Pealegi teeb lähenev olümpia siin elukoha leidmise parajalt keeruliseks ning kuulsin ka, et ilma riiklikku kindlustusnumbrit (national insurance number) omamata ei saa mingit maksuvabastust ja maksad maksimummäära järgi, s.t. 50% oma teenistusest maksudeks. Nii et kõik see teeb siin töötamisest paraja peavalu. Uute sõprade soovitusi kuulda võttes hakkasin kaaluma au pair'i võimalusi, sest kui leiaks mingi sellise koha teatud arvuks kuudeks, oleks elukoht ja toit garanteeritud ning ka lastega tegelemine ei tohiks mulle erilisi probleeme valmistada. Vaba aegagi jätkuks päris piisavalt. Nüüd tuleb ainult sobiv koht leida ja sellega ma viimastel päevadel tegelenud olengi.
Enne siiatulekut oli mul kokkulepitud ka üks intervjuu 6-kuuseks praktikaks, mis siis sel esmaspäeval toimus. Intervjuu ise oli väga tore (ning ka mu intervjueerijad) ning peale nende kirjeldusi ametikohaga kaasas käivatest ülesannetest oli mul tunne, et võiks seal kas või kohe tööle asuda, sest kõik kõlas nii huvitavalt. Ma pole neilt siiani veel mingit vastust saanud, aga kui ka pakkumise saaksin, oleksin ikkagi kahevahel - huvitav töö koos huvitavate inimestega küll, aga reisimisplaanid läheksid siis metsa. Ja sellest ka nagu loobuda ei tahaks. Aga seni, kuni otsust teha pole vaja, eelistan ma sellele ka mitte keskenduda :)
***
Hispaania
Kuigi kellelgi pole vist õnnestunud seda uudist mitte kuulda, võitis Hispaania Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Yay!!!!! Kogu finaal oli nii põnev ja vaatasime seda koos emaga otse ning koos õdedega juubeldasime telefoni vahendusel. Lihtsalt super!!
***
Kui sa oled jõudnud selle postituse siiamaani läbi lugeda, siis võid autasuks saada ühe kuldtähe - sellise, nagu väikese Mirjami koolis eriliselt tublide kodutööde eest jagatakse. Või siis Eesti ekvivalenti kasutades: "istu, viis!". Teil on nüüd luba see brauseriaken sulgeda. Hasta luego, amigos! ;)
Ivika ja ta pere lahkusid laupäeva pärastlõunal ja sellest saadik on terve korter ainult minu päralt olnud. Laupäeva õhtu möödus muidugi Hispaania-Prantsusmaa mängu vaadates, kus parim meeskond selgelt võitis (yay, Hispaania!!) ning juba väikseks harjumuseks muutuva pika vanni järel oli kell juba peaaegu 2 öösel. Niisiis tuli hakata tegema ainuvõimalikku asja: kohvreid pakkima. Olen suutnud kokku leppida hoiustamise kohad pea kõikidele oma asjadele, mis Stocki vaja jätta, ning nädalavahetuse jooksul pidin ära viima mõned asjad ühe sõbra juurde, kel nädala keskel enam aega poleks olnud. Seetõttu algaski suurem pakkimine ja asjade äraviskamine. Viimase nädala jooksul olen vähemalt 7-8 kotti asjadega ära visanud, sest palju on asju mida kas lihtsalt ei ole ruumi ei Stocki majutada ega Eestisse tassida või mis on lihtsalt tarbetu koli. Pabereid sorteerides avastasin sealt ka 2011. aasta algusest pärit Super Kuma ristsõnad ja Raudse Loogika ning peale kella 3 öösel esialgset pakkimist lõpetades kuulasin muusikat ja hakkasin ristsõnu lahendama. Need lendasid küll juba 10 minuti järel prügikorvi, sest mul polnud selliste teemade jaoks kannatust, kuid Raudset Loogikat tegin ka eile ja täna natuke veel.
Kuna aga sõbra toas oli ka ainult natuke ruumi, siis olen siiamaani paigutanud ära seljakoti ja voodiriided. See tähendab aga, et viimased ööd tuleb mul veeta oma lagedas toas (sest enamik pinnad on kas tühjad või segi asjadest, mis Eestisse kaasa võtan) magamiskotis. Tegelikult on meil siin ka veel paar tekki, aga mulle ei meeldi sellised tekid ilma tekikottide ja muude kateteta, tekitab sellise imeliku tunde nagu see poleks eriti sanitaarne. Niisiis tuleb nüüd järjekordne öö magamiskotis, mida tuleb kasutada neljapäevani kui mu laev Tallinna läheb. Indoors camping :D Tunne iseenesest siin toas pole enam kodune, sest nii seinad kui pinnad on liiga tühjad ja kõledad. Isegi jalkat vaatasin eile sõbra pool. Rääkige mis tahate, aga see Inglismaa-Itaalia mäng oli iiiiiigaavvv. Alguses toetasin Inglismaad, kuid peale poolaega oli mul juba suva, kes värava lööb, senikaua kui vähemalt keegi seda teeb ja mängu üles raputab. Ei tundunud eriti kõrgetasemeline mäng kummagi meeskonna poolt ja poolfinaale ootan kindlasti põnevamaid!
2 ja pool päeva veel Stockis, mille jooksul tuleb teha ära viimnegi pakkimine, toimetada paar kohvrit hoiukohta, tegeleda Rootsi bürokraatia ja paberimajandusega (sest neile on näiteks väga tähtis, et sa iga kord teatad uue elukoha-aadressi rahvastikuregistri jaoks, isegi kui lähed nt pooleks aastaks välismaale), nautida veel pikki vanne riigis, kus vee eest ei maksta ja loota, et vihmgi püsivalt lakkab. Vähemalt on mul Kindle, mille abiga olen juba mitmeid ja mitmeid raamatuid läbi lugenud. Ei mäletagi, mitu aastat viimasest sellisest korrast möödas on, kui mul oli aega ja ressursse niimoodi lugeda....
Kellega rohkem ühenduses olen olnud, see teab, et saingi eelmisel reedel selle tööpakkumise (yay!!!!). Firma ise on super ning kuigi asukoht on Stock, mis poleks olnud mu esimene valik, teeb firma selle täiesti tasa. Eile käisin siis kontoris lepingut allkirjastamas ja nüüd on veel ainult mõned formaalsused vaja ära täita.
Uue tööga alustan siis 2013. aasta alguses, mis tähendab, et mul on ilusti pool aastat aega. Üks mu intervjueerijatest soovitas seda aega kindlasti kasutada selleks, et teha asju, milleks hiljem enam aega pole. Enda mõte käib ikka rohkem reisimise ja Londoni poole. Nüüd olen jälle mitme Londoni firmaga värbamisprotsessi keskel ja kuigi mõni neist ehk sobiks ka pooleks aastaks, oleks nad kõik ikka paraja töökoormusega ja täisajaga tööd. Ja mulle tundub, et kuna seda saan ma järgmisest aastast alates rohkem kui küll, siis praegu eelistaks pigem kas või mingit poole kohaga tööd, kus jääks piisavalt aega ka lõbutsemiseks ja mille töögraafikute kõrvalt annaks ka reisimas käia. Eks varsti näis, kuidas sellega läheb. Esialgu suundun natukeseks ajaks siiski Eestisse ning siis juulis juba Londonisse.
Täna õnnestus lõpuks Rootsis pangakonto avada. Miks just enne äraminekut, te küsite? Sest et muidu ei saa ma tulumaksutagastust. Selle kannavad nad üle ainult inimese isiklikule Rootsi pangakontole, s.t. sõbra konto või enda välismaa konto ei sobi. Ja kui sul juhtumisi kontot pole, siis läheb see tagastamisprotsess aeglasemalt, aga nad saadaksid koju tšeki. Ja see, et minu raha kusagile endisesse korterisse saadetakse, ei sobi mulle kohe üldse. Olen varemgi proovinud siin kontot avada, aga eduta. Protsessi edukus sõltub täiesti sinu teenindajast. Näiteks on SSE lähedal üks SEB pangakontor, millel peaks mu ülikooliga olema kokkulepe, et tudengid saavad kergemas korras kontot avada. Ainult et kui mina sinna olen läinud, on seal üks ja sama noor rootsi mees, kes väidab, et välismaalasena pean ma sinna tooma koolitõendi, üürilepingu, passikoopia ja mida veel. Kusjuures samast kontorist on mitmed mu kursusekaaslased saanud lihtsalt ja ilma selliste dokumentideta kontod avatud. Igal juhul täna peale Skatteverketis käiku ja järjekordset tretti sinna koolilähedasesse SEB kontorisse otsustasin kesklinnas õnne proovida, SEB suures kontoris. Peale pooletunnist järjekorda saingi jutule ja selgus, et Rootsi ID-kaardi olemasoluta on mul vaja Skatteverketist (maksumetist) personbevis'i. Järjekordse edasi-tagasi käigu tulemusena õnnestuski viimaks konto avada, yay! :) varsti saadavad nad koju ka kaardi ja parooli, ning ma loodan, et see toimub enne, kui ma siit ära kolin.
Nüüd on aeg paar kirja posti panna ja siis jooksma.
Ja Ivika on oma perega hetkel siin. Peale kõiki neid nädalaid üksi korteris on mõnus rohkem seltskonda saada :)
Tänane päev oli siis mõeldud homseks intervjuuks valmistumiseks, mis küll eriti edukalt ei õnnestu. Lõpetasin just Hispaania-Iirimaa mängu vaatamise (4-0, yay!!) kus enamuse ajast kõva häälega hispaania mängijaid ergutasin. Hea, et korterikaaslast enam siin pole, ta oleks minu hüüdeid vist imelikuks pidanud :D
Praegu teine õhtu tagasi Stockis. Õnneks on siin ilmad praegu soojad (isegi soojemad kui Londonis), nii et ilmastiku poolest oli vähemalt tagasitulekust kasu. Muus osas igatsen Londonisse tagasi, Stock tundub praegu nii vaikne ja tagasihoitud...
