Raamat!!!!

Nüüd siis lõpuks on meie raamat välja tulnud ning kättesaadav Amazon-ist: http://www.amazon.com/Currency-numerosity-effects-Estonia-implications/dp/3844382240/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1315158231&sr=8-1

Keda huvitab, võib lingist vaadata, milline see meie tilluke raamat (ehk siis avaldatud bakatöö) välja näeb. Kuigi nende hinnastamispoliitika.... 56-lklise teose eest küsivad nad 49EUR (jah, just nimelt. Umbes EUR lehekülje kohta, kokku vanas vääringus üle 750 krooni?!). Loetud nädalate jooksul peaks mulle ka tasuta eksemplar postkasti potsatama, mida ma siin agaralt juba ootan. Niiiiiii hea meel :D

Külm kolmapäev

Täna on siis see esimese loengu päev ja aineks on M&A's finantsaspektid. Kindlasti tuleb huvitav aine, kuigi õppejõud jõudis eile ootamatult juba üles panna problem set'id, mis tuleb selle nädala reede õhtuks ära lahendada juba... Tänan, meil oligi liiga palju vaba aega ENNE loengute algust...+ veel paar tööotsa, millega hetkel tegelen + thesise arutelu.

SFI-s (rootsi keele tundides) olen nüüdseks käinud juba 3 korda, täna on neljas. Algul oli tempo liiga aeglane, sest nähtavasti on eelmise aasta kiirkursusest mulle üpris palju meelde jäänud ja algustunnid olid lihtsalt kordamine. Nüüdseks on aga juba ka uusi asju tulema hakanud ja loodetavasti läheb edasi kiiremini, sest pikka kannatust, nagu te teate, mul pole :) Go up or go out!

Seltskond on meie SFI-s küll kirju: India, Hiina, Pakistan, Venemaa, Uzbekistan, Jaapan, Argentiina, Kolumbia, Etioopia jm Aafrika riigid, ning vaid mõned üksikud nii lähedalt kui Euroopast, nii et huvitavast seltskonnast puudust ei tule, kui mõned üksikud tüütavad isikud välja arvata.

Järgmisest nädalast hakkavad jälle pihta firmade presed koolis, kus siis firmad tulevad, teevad kas lõuna ajal või õhtul tudengitele presentatsiooni oma tegevuste kohta ning selle kohta, milliseid töötajaid ja millal nad otsivad, millised on kandideerimise tingimused jne, ning seejärel pakuvad lõuna- või õhtusööki/snäkke. Kuuldavasti on see paljude tudengite jaoks sügise algul põhiline toitumisviis (vähemalt eelmisest aastast mäletan küll paljusid päevi, kus vähemalt pooled toidukorrad firmade poolt sponsoreeritud), kuid nüüd tuleb asja ka tõsisemalt võtta, kuna tööotsingud juba päris käes (finantsala mõistes on täiesti normaalne viimase õppeaasta alguses töökohta otsida ja võimalikult ruttu leping sõlmida). Siiski ei saa ma eriti paljudest õhtusöögipresedest osa võtta, kuna esmaspäeval ja kolmapäeval on SFI (kust aeg-ajalt saaks küll puududa) ning teisipäeval ja neljapäeval Negotiations kursus (kust kuidagi puududa ei saa). 

Eelmisel laupäeval käisime ka kohalikus Balti ketis, mida siin Stockis korraldati 27. augustil Läänemeremaade Konverentsi algusena. Kui peale kogunemist olid kõik vajalikku kohta kõndinud ja paika seatud, siis kett ise kestis küll päris vähe, ehk 15 minutit ainult. Siis läksime oma väikesi lippe lehvitades koju ja püüdsime tähelepanu ning vastasime küsimustele lippude ja ürituse kohta. Nüüd on meie tuba kaunistamas peale šokolaadide, küünelakkide, martiini ja Vana Tallinna ka paar väikest Eesti lippu.

Toit...

Nüüd siis võtsime lõpuks kätte ja tegime oma toidublogi, kuhu postitada mõningaid huvitavamaid/imelikumaid/meeldivamaid retsepte. Kättesaadav addressil: http://rootsikokandus.blogspot.com/

Üle pika aja..

jälle siis üks postitus. Sest et ma lubasin sel nädalavahetusel midagi uut kirja panna.

Mis siis vahepealsel ajal toimunud on? Palju tööd, keskmiselt puhkust, mõõdukalt pidutsemist ja väljaskäimist, loodetust vähem sooje ilmu. Hispaania keelt ei õnnestunud ikka nii palju parandada, kui algselt plaanisin suve jooksul ette võtta, nii et nüüd on mul ikkagi ainult kesktase... aga pidev hispaaniakeelse muusika kuulamine aitab ka natuke... tegelt mitte, sest mu probleem on grammatikas ja selle vastu muusika ei aita, sõnavara ja soravus olid juba enne päris head. Avastasin üks päev, et mu mp3-mängijas on umbes 3 ingliskeelset laulu ja 80 hispaaniakeelset. Talk about diversity :)

Eile käisime Ivikaga (kes on lõpuks Eestist tagasi :D) koos kaaseestlastega Eesti taasiseseisvumise tähistamise kontserdil kesklinnas. Peale peaaegu tundi aega kõnesid eesti-rootsi keeltes paralleelselt esines lõpuks üks Eesti koor isamaaliste laulude kavaga. Väga liigutav oli, eriti kui nad lõpetasid Tätte "Tuulepealse maaga". Mida me siis hiljem koju minnes metroos ümisema hakkasime. Senikaua, kuni mingil huvitaval ja väga imelikult kombel äkitselt läti rahvalaulud kummitama hakkasid. Lätis kooris käimine annab ikka tunda - kõndisime mööda teed koju ja laulsime "Raksta, raksta-t" ja natuke "Saule, Perkons, Daugava't", millest kahjuks sõnu ei mäletanud :) Siin laulsime seda viimast laulu Riia kooriga paar aastat tagasi: http://www.youtube.com/watch?v=2JxKF6Jmaaw

Vahepeal tegelesin ka natuke rohkem oma vabatahtlikuasjadega: tõlkisin materjale, vaatasin üle teiste tõlkeid, käisin keskuses kohapeal kodulehte täiendamas jne. Need asjad lähevad nüüd kooli algusesse ka veel edasi.

Homsest hakkan lõpuks rootsi keelt õppima. Aasta tagasi Rootsi tulles oli mul küll 10-tunnine sissejuhatav kursus kooli poolt, kuid rootsi isikukoodi puudumise tõttu ei saanud alguses kohe SFI-d juurde võtta ning hiljem polnud enam aega/viitsimist. Igal juhul, nüüd alustan. Kes ei tea, siis SFI on Rootsi ametlik tasuta keelekursus immigrantidele, mida pakutakse isikukoodiga (ehk siis elamisloaga inimestele). Seda korraldatakse kümnetes keskustes üle riigi, paljudel erinevatel tasemetel ja erinevate ajakavadega. Mina olen siis seekord jälle algaja, kuigi tegelikult mul mingi tilluke sõnavara juba on: põhilised asjad nagu toiduainete nimetused, rong Hässelby või Gullmarsplani suunas tuleb paari minuti pärast või et ma ei oska rootsi keelt rääkida (Jag talar inte svenska) :)

Järgmisel nädalal alustavad mu ülikoolis uued bakad ja magistrid, meie endi kursused nädal hiljem. Seekord on meil esimest korda valikkursused ning esimeseks perioodiks võtsin kursused Negotiations for start-ups ja M&A financial aspects. Need + SFI + töötamine võtavad päris palju aega ära, kuid praegu kaalun veel ühe kursuse võtmist, mida meil võiks magistritöö jaoks vaja olla. Mitte küll kursust ise nii väga, kuid see profe oleks väga hea juhendaja meie praegusele lemmikteemale ning tundes teda kursuselt, on lihtsam teda juhendajaks saada. Aga ajalises mõttes... väga kurnav.

Raske uskuda, et tõesti juba aasta Rootsis veedetud. Eesootav jääb mulle tõenäoliselt viimaseks, sest kui kõik hästi läheb, kolin ma aasta pärast edasi oma lemmikriiki :)

Vaiksed päevad

Vahepeal polegi eriti midagi juhtunud. Natuke puhkust, palju tööd, natuke salsat, palju jalutamist ja naermist, natuke päikest ja kahjuks ka sombuseid ilmu...

Sain just hispaania muusikat juurde ning nüüd on järjekordselt kogu mp3 mängija ainult hispaaniakeelsete lugudega täidetud, mis vaheldumisi mind kummitavad. Näiteks see: http://www.youtube.com/watch?v=pwn4BlZ-UnU

Eelmine nädal üks päev läksime poodi, et osta mozzarellat, et teha tavapärast pitat mozzarella ja banaanidega, kuid olime natuke väsinud ja otsustasime lähedal poodides ringi vaadata. Ja muidugi lõpetasime sellega, et ma leidsin endale ülikena musta poolpiduliku kleidi ja Ivika sai sügismantli. Nagu alati - lähed ühe asja järgi, leiad sada teist ja vägagi erinevat :)

Täna õhtul lähme kinno viimast Harry Potteri filmi vaatama, et siis näha, kuidas nad selle saaga lõpetavad. Esimene film tuli välja tõsiselt ammu, 10 aastat tagasi ja ikka ma mäletan veel seda jube hästi, kui me seda kinos vaatamas käisime.

Muide, üks päev tegime järjekordselt filmiõhtu ja vaatasime Take the lead ja siis mul tuli meelde kui kunagi väga ammu olid Puhjas ju peotantsukursused ja ka võistlused nii 1-2 korda aastas. Ise ma õppisin peotantsu vähem kui aasta, kuid järsku tulid meelde kõik need korrad, kui Liisul kaasa elamas käisime. Go, Liis :)

Nii palju siis...

Alice Cooperi kontserdist. Üks põhjus, miks sai varem Stocki naastus, oligi just nimelt seesama kontsert. Veensin isegi Annat ja Annie't kaasa tulema (kumbki neist polnud kunagi Alice Cooper'ist isegi kuulnud ja arvasid, et ta on mingi naine :D). Kontsert pidi algama kell 8 õhtul ja olime siis 7.15 juba seal juures olemas. Kuna kontsert pidi toimuma lõbustuspargis, siis eraldi piletit vaja polnud, vaid ainult sissepääsupiletit parki. Sinna jõudes ootas juba paarisajameetrine järjekord ees, mis eriti kiiresti ei liikunud, ja rahva seas kõndivad lõbustuspargi töötajad ütlesid, et väga väike tõenäosus on sisse saada sellise järjekorra ja juba sees olevate inimeste hulgaga. Leidsime siis ühe teise, lühema järjekorra, kust pidi saama sisse ainult eelostetud piletitega (nagu minu hooajakaart), aga kuigi algul see järjekord liikud suht okeilt. avastasime umbes poole 8 paiku, et minu järjekorra ees olevad väravad on kinni pandud. Arvasime, et ehk teevad veel lahti ja ootasime kuni 8.10-ni, kui lõpuks öeldi, et enam sisse keegi ei saa. Teine järjekord oli sama pikk kui varem ja sealsed inimesed jäidki meist ootama veel kauem. Et lihtsalt mitte koju minna, läksime Annie juurde, et tutvuda tema uue koduga peale kolimist, natuke veini juua ja pikalt igasugu asjadest lobiseda. Nii palju siis minu kontserdist...

Laev

Täna siis jälle Stocki poole teel ning nagu tavaks, olen praegu laeva peal.

Hommikul oli vahepeal elekter läinud, aga minu mineku ajaks sai kõik siiski korda ja tavapäraselt tallinna poole teele. Minu lootus, et 4-ses kajutis peale minu ehk ainult 1 inimene on, ei läinud täppi. Otse vastupidi - astun kajutisse pea tund aega enne laeva väljumist, et endale sobivaim koht hõivata, kuid üllatus-üllatus, kajutis on sees keskealine vene abielupaar, pluuside ja trussikute väel, kõik oma asjad kogu kajutis lahti pakkinud ja nautisid õhtusööki. Tõsiselt, kõik vähegi vabad pinnad olid asjadega kaetud. Väga imestunud, et mina sisse astusin ja arvasid, et ma olen valesse kajutisse sisenenud (noooojah, selle väikse detaili peale nad ei tulnud, et kaart poleks ju teist ust lahtigi teinud). Igal juhul, mees rääkis väga natuke inglise keelt, naine mitte sõnagi ja proovisin siis neile seletada. Arvasid, et ok, oleme siis kolmekesi kajutis. Siis mina oma vigases vene keeles seletama, et see pidi ju naiste kajut olema. Ja siis astub sisse veel üks naine. Proovime siis koos seletada ja tuleb välja, et see vene paar olevat broneerinud enda teada mingi agentuuri kaudu terve kajuti ja see, et nad erinevate numbritega pardakaardid said, neid üldse ei häirinud; ning "female cabin" asemel lugesid nad hoopis välja "family cabin". Lubasid minna kusagile asja uurima ning sel ajal otsustasime meie teise eestlasega kumbki diskreetselt jalutuskäigule minna. Tund aega väljas lugemist ning kui ma naasin, olid kajuti pinnad suhteliselt vabaks tehtud ja vene paar läinud. Selle asemel oli üks rootsi tudeng, kes arvas, et mees lihtsalt kolis ümber ja et naine tuleb veel tagasi. Igal juhul pidin võtma ühe ülemise nari, mis eriti mugav just istumise ja lebotamise suhtes pole, eriti kui peale nii paljusid reise ei viitsi enam eriti laevas uidatagi.

Mis siis veel? Kodus oleku ajal lasen juuksed poole lühemaks lõigata. Tavaliselt lasen alati ainult nii natuke otstest, et eriti ei näegi, et midagi oleks muutunud. Seekord on tõesti palju lühemad.

Kõht on kohupiima ja kohukesi täis, ei suutnud poes käies kiusatusele vastu panna :) Kahju, et Rootsis palju vähem selliseid häid piimatooteid on, neil on seal mingid creme fraiche'id ja sellised asjad, aga hapukoor, kohupiim ja kohukesed on neile tundmatud. Kotis ootamas veel paar kohukest ja kamašokolaadi - ning jah, šokolaade ostes oli mul täiesti meelest läinud, et meil kodus veel terve karp šokse alles on :) Aga eks nad peavad siis ootama ja ootama oma korda.

Istun siin ja kirjutan blogi, järsku jääb mingi noor mees minu ees seisma ja sirutab käe välja. Ma tõstan ühe kulmu üles ja vaatan imestavalt otsa, ta näitab oma püksisääre peal olevat Amnesty märki (kes veel ei tea, siis minu arvutit ehib kollane Amnesty kleeps), naeratab laialt ja ütleb "welcome to the family" :D Mis siis muud, kui surun kätt ja naeratan vastu. Amnesty perekond...